Riigikohus: kustutatud karistusandmete avaldamine on osaliselt põhiseadusevastane

Riigikohus otsustas, et süütamise ja teatud narkokuritegude eest karistatute andmete avaldamine kohtulahendites ka pärast karistusregistrist kustutamist on põhiseadusega vastuolus. Kohus leidis, et eluaegne "digitaalne häbimärgistamine" takistab inimeste taasühiskonnastumist.

Riigikohus on tunnistanud põhiseadusevastaseks ja kehtetuks senise korra, mis kohustas avaldama internetis kohtulahendites süütajate ja teatud narkokurjategijate nimesid ja isikukoode ka siis, kui nende karistusandmed olid registrist juba kustutatud. Kohtu hinnangul on selline tähtajatu avalikustamine liiga koormav meede, mis takistab karistuse kandnud inimeste naasmist ühiskonda.

Digitaalne lisakaristus

Riigikohtu hinnangul kujutab kustutatud karistusandmete avaldamine endast sisuliselt eluaegset sotsiaalset lisakaristust. See piirab otseselt inimese eraelu, tööalaseid väljavaateid ning hariduse omandamise võimalusi, mõjutades lisaks ka süüdimõistetu pereliikmeid ja lapsi. Kohus tõdes, et kuigi riigil on õigus avalikku korda kaitsta, peab karistus olema proportsionaalne ja põhjendatud.

Vaidluse keskmes olid narkokuriteod ja süütamised. Näiteks narkokuritegude puhul (§ 184) on karistusvahemik väga lai, ulatudes ühest aastast kuni eluaegse vangistuseni, kuid seadus kohtles kõiki sama paragrahvi all süüdimõistetuid ühtviisi. Sarnaselt leidis kohus, et süütamise (§ 404) puhul ei eristatud seaduses juhuslikku tegu süsteemsest käitumisest või püromaaniajuhtudest, mistõttu oli automaatne avalikustamine põhjendamatu.

Seadusandja peab reegleid muutma

Riigikohtu otsus jõustus viivitamatult nende viie isiku suhtes, kes olid kohtusse pöördunud. Ülejäänute puhul lükkas kohus otsuse jõustumise kuue kuu võrra edasi, andes Riigikogule aega seadusandluse korrigeerimiseks.

Kohus pakkus välja, et tulevikus võiks kohtule anda õiguse hinnata igal üksikjuhul eraldi, kas andmete avaldamine on endiselt vajalik. Teise võimalusena võiks avalikustamist siduda konkreetsete asjaoludega, nagu karistuse pikkus või kuriteo toimepanija ohtlikkus, mitte jätta seda automaatseks reegliks kõigile.