Riigiarhhitekt Tõnis Arjus: kuidas juhtida muutusi, mille eest keegi ei vastuta

Eesti esimene riigiarhhitekt Tõnis Arjus kirjutab, et olemasolevat ehitusfondi, infrastruktuuri ja asustust tuleks rohkem väärtustada. Enne uutele aladele laienemist tuleks alati küsida, kas sama vajadust saab rahuldada juba olemasolevas ruumis.

Eesti esimene riigiarhhitekt Tõnis Arjus möödunud aasta tööleasumisest alates on tõstatanud küsimuse, mis puudutab kogu Eesti ruumilist arengut: kes vastutab muutuste eest, mida keegi otseselt ei juhi?

Olemasolev ruum vajab rohkem tähelepanu

Arjuse sõnul tuleb Eestil õppida senisest rohkem väärtustama juba olemasolevat ehitusfondi, infrastruktuuri ja asustust. Tema hinnangul peaks enne igat laienemisplaani esitama endale lihtsa, kuid olulise küsimuse: kas sama vajadust on võimalik täita juba olemasolevas ruumis?

See lähenemine tähendab suunamuutust Eesti ruumiplaneerimises, kus uute alade arendamine on seni olnud tavapärane praktika. Olemasoleva väärtustamine ei ole pelgalt ökoloogiline valik, vaid ka majanduslikult mõistlik otsus, uue taristu rajamine on kulukas ja koormab pikaks ajaks riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvet.

Riigiarhhitekti roll süsteemis

Riigiarhhitekti ametikoht loodi Eestis esmakordselt ning Arjus on oma töö käigus pidanud lahendama ka institutsionaalset küsimust, kuidas mõjutada otsuseid valdkonnas, kus vastutus on hajutatud paljude osapoolte vahel. Arhitektuuripoliitika puudutab nii kohalikke omavalitsusi, riigiasutusi kui ka eraarendajaid, mistõttu on ühtsete põhimõtete elluviimine keeruline.

Arjuse sõnul on tema ülesanne mitte niivõrd anda käske, kuivõrd luua raamistik ja ühisarusaam, mille alusel erinevad osapooled saavad teha paremaid ruumilisi otsuseid. Selleks on vajalik nii avalik arutelu kui ka konkreetsed poliitikakujundamise vahendid.