Rein Sikk: Uus-Kiviõli kaevanduse avamine tähistab rohehulluse taandumist

Ajakirjanik Rein Sikk kirjutab hiljutise Uus-Kiviõli kaevanduse avamise valguses, et Eesti põlevkivitööstus on sattunud teenimatult põlu alla. Ta leiab, et rohepoliitika on hägustanud riigi tegelikke energiahuvisid ning et põlevkivi suudaks jätkuvalt tagada nii tööhõivet kui ka vajalikku energiakindlust.

Hiljuti avati Uus-Kiviõli kaevandus, tuues Ida-Virumaale lootust ja kindlustunnet. Viru Keemia Grupi uus ettevõtmine loob töö 1500 inimesele, kes asuvad pruuni kulda eurodeks ja energiaks konverteerima. Ometi oli sündmus silmatorkav ühe detaili poolest: poliitikuid, kes tavapäraselt suurte tööstusobjektide lindilõikamise juures esirinnas särada armastavad, kohal ei olnud.

See puudumine sümboliseerib minu jaoks viimaste aastate väära suhtumist meie rahvuslikku rikkusesse. Aastaid tagasi kõneles Toomas Hendrik Ilves 2013. aastal Ojaama kaevanduse avamisel selgelt: «Tänu teile on Eesti praegu üks Euroopa Liidu kõige vähem energiast sõltuvaid riike, ja see on juba Eesti julgeoleku ja iseseisvuse küsimus.» Toona mõisteti, et põlevkivi on strateegiline vara. Täna aga näeme, kuidas selle väärtust on püütud ideoloogilistel põhjustel nullida.

Tehnoloogiline võhiklikkus energiapoliitikas

Praegune roheline suunamuutus on toonud kaasa olukorra, kus Eesti on oma varasemast energiast sõltumatust loobunud. Meil on olnud võimekus toota elektrit oma ressurssidest, kuid nüüd ostame kallist importelektrit börsilt ja unistame gaasijaamadest, mis muudavad meid vaid uuesti importijaks. Süüdlaseks on siin suutmatus Brüsselis meie tegelike huvide eest seista ning CO2 kvootide mõtlematu omaksvõtmine.

Kriitikud armastavad tuua näiteks Auvere elektrijaama tehnilisi probleeme. Kuid siin peitub kurb tõsiasi: otsuse jaama tehnoloogia osas langetas valitsus, eirates Eesti spetsialistide teadmisi. Professor Alar Konist on selgitanud, et meile hangiti Prantsusmaalt pärit kivisöetehnoloogia, mis ei sobi meie põlevkiviga. Kivisüsi ja põlevkivi on oma olemuselt erinevad ained, katsed neid ühes seadmes sünteesida meenutavad püüdlust valmistada peedist pesumasinat.

Uus algus või möödaniku kaja

Uus-Kiviõli kaevanduse avamisel viibides meenus mulle 1986. aasta oktoober, kui Jüri kiriku juures sündis muinsuskaitse liikumine. Toona oli õhus tunda uut hingamist ja soovi lõpetada stagnatsioon. Nüüd, seistes kaevanduse juures inimeste keskel, kes hindavad sajanditepikkust kogemust ja teavad, kuidas põlevkivi saab pakkuda tööd ja leiba ilma keskkonda reostamata, tekkis sarnane tunne.

Ehk on see märk, et oleme jõudmas rohehulluse lõppu? Võib-olla on algamas uus, ratsionaalsem roheline ajastu, kus me suudame oma maavarasid kasutada targalt, mitte neid ideoloogiliste loosungite ohvriks tuua.