Rein Sikk: miks Tallinn kardab Kalevipoekat ja Oinas hobusega?

Ajakirjanik Rein Sikk leiab, et Tallinn on skulptuuride suhtes põhjendamatult kartlik linn. Maal võetakse kunstiteoseid vastu rõõmuga, pealinnas aga tõstatuvad vaidlused iga uue kuju ümber. Sikk pakub välja, et Eesti president võiks korraldada skulptuuritalgu, mille tulemusel täituksid linnaruumid uute vaatamisväärsustega.

Ajakirjanik Rein Sikk avaldas Vikerraadios arvamuse, et Tallinn käitub skulptuuride osas ülemäära pelglikult, vaidlused kerkivad üles iga uue teose ümber, samas kui maapiirkondades võetakse kunstiteoseid vastu rõõmu ja kiitusega.

Kaks vastuolulist skulptuuri

Hiljuti tekitas poleemikat Tauno Kangro loodud Kalevipoja skulptuur: kriitikud leidsid, et paadiga meremehe kuju on ranniku jaoks liiga suur ja liiga inetu. Nüüd on peatähelepanu all Flo Kasemaa loodud Alma Ostra-Oinase ratsaskulptuur, mille vastu on esitatud lausa vastupidiseid etteheiteid, teos olevat liiga väike ning suures ansamblis kaovad Oinase kaaslaste, teiste feministide kujud ära.

Sikk märgib, et väljaspool Tallinna on olukord hoopis teistsugune. Seakülast pärit Simson ja läti skulptor Edvins Krumins on rauaromust loonud mitmeid teoseid: roti Rakverele, siili Jõhvile, hobuse Kadrinale ja muti Kaevandusmuuseumile. Lisaks on Simson meisterdanud spaa Kurro jaoks lendoravad ja suudlevad tiirud, ja keegi ei nuri.

Maal õitseb rahvakunst

Lõuna-Eesti bussipeatusi kaunistavad puuskulptuurid on tõmmanud kohale juba omamoodi turistide matkarada. Heimalti muuseumis kogutud 60-pealine kärbseseente kollektsioon ning sel aastal avatud tuulekellade kogu Iisaku muuseumis pakuvad samuti rõõmu ilma ühegi protestilaineta.

Peagi lisandub sellele nimekirjale ka Ida-Virumaale Kukruse mäele rajatav helendav Hollywoodi stiilis kiri Jõhviwood, miks mitte ka see kunstiteos?

Presidendi talguidee

Sikk küsib, kas Tallinna skulptuurikeskkonna probleem pole hoopis selles, et teoseid on liiga vähe ja pole millegagi võrrelda. Tallinn ei ole ei Rooma ega Firenze, kus sammud lõpevad iga kord mõne kuju ette, ega Oslo Vigelanda park, kus on sadu skulptuure, ega Ameerika Loveland, kus avalikku ruumi kaunistab üle 500 teose.

Seetõttu teeb maaelanikel põhineval kogemusel Sikk ettepaneku: Eesti president korraldab juba viis aastat koolilaste ajurünnakuid, millest sünnib sadu eredaid töid. Miks mitte korraldada ka skulptuuritalgu? Nii koolilapsed kui täiskasvanud kunstihuvilised võiksid luua teoseid mis tahes materjalidest ja saata need Kadriorgu, tulemuseks saaks enneolematu näitus.

Selline talguvõistlus rikastaks nii noorte kui täiskasvanute kunstimaitset ja loomeoskusi, Kadrioru park saaks väärika skulptuurikogu ning president saaks ise märgitud tööd hiljem üle kogu Eesti laiali jagada. Kõige tähtsam on aga see, et paljude erinevate skulptuuridega korraga tutvumine arendaks tallinlaste maitset, võib-olla lakkaksid nad siis kartmast ei Kalevipoekat, hobust ega Oinast.