Rändeuuring: tööturu piirangud pärsivad lõimumist Rootsis ja USAs

Ülemaailmne rändajate arv ulatub 300 miljonini ja kasvab 2050. aastaks 400 miljonini, kuid rangete piirangute asemel on tõhusamaks osutunud migrantide kiire kaasamine tööturule. Uuringud näitavad, et riigid, mis takistavad sisserändajate tööhõivet, kaotavad potentsiaalset majanduslikku tulu ja raskendavad lõimumist.

ÜRO andmetel on rahvusvaheliste rändajate arv kasvanud 300 miljonini ning 2050. aastaks prognoositakse selle numbri tõusu 400 miljonini. Kuigi mitmed riigid on püüdnud sisserännet rangete piirangutega pidurdada, pole need meetmed soovitud tulemusi andnud. Näiteks Donald Trump suutis oma esimesel ametiajal vähendada vaid põgenike vastuvõttu, kuid üldine migratsioonivoog USAsse jäi püsima. Ka Itaalias, mida juhib Giorgia Meloni, on sisserändajate arv hoolimata vastavast retoorikast kasvanud.

Tööturu roll lõimumisel

Integratsiooni edukus sõltub otseselt sellest, kui kiiresti ja millistel tingimustel on sisserändajatel võimalik tööturule siseneda. Rootsi on olnud üks silmapaistvamaid näiteid riigist, kus kõrge toetus ja soodne poliitika ei ole viinud oodatud tulemusteni.

Riigid, mis kehtestavad asüülitaotlejatele pikki töökeelusid, kannavad pikaajalist majanduslikku kahju. Saksamaa kogemus näitab, et Süüria sõja järel saabunud põgenike piiratud juurdepääs tööturule vähendas nende panust majandusse. Sarnaseid probleeme on täheldatud ka teistes EL-i riikides, kus dokumentide ootamine või töösektori piirangud takistavad uustulnukatel end iseseisvalt ülal pidada.

Diskrimineerimise mõju

Isegi kui riigid on valmis integratsiooni rahastama, püsivad struktuursed takistused. Eksperimendid on näidanud, et tööandjad eelistavad mõnikord kandidaate, kellel pole välismaise kõlaga nime. Statistika kinnitab, et töötamine on peamine tegur, mis vähendab kuritegevust mis tahes ühiskonnagrupi seas, mistõttu on bürokraatlikud tõkked integratsioonile takistuseks kogu ühiskonna turvalisusele.