Rakveres elav Alex Trope: lapsepõlv viies lastekodus õpetas mind teisi aitama

Rakverest pärit Alex Trope jagab oma karmi lapsepõlvekogemust viies nõukogudeaegses lastekodus, kus individuaalsus oli kadunud. Rasketest oludest välja murdnud mees on nüüdseks pühendanud oma elu sotsiaaltööle ja abivajajate toetamisele.

Rakveres elav Alex Trope on oma elu ja tegevuse pühendanud teiste aitamisele, olles ise läbi käinud tee, mis algas viies erinevas nõukogudeaegses lastekodus. Tema lapsepõlv möödus range sõjaväelise korra all, kus isiklikud asjad, oma riided ja isegi sünnipäevad olid midagi, millest võis vaid unistada.

«Mulle on öeldud, et olen kui maailmaparandaja,» nendib Trope, meenutades aega, mil ta alles seitsmeaastaselt avastas, et tal on sünnipäev. Isiklikest esemetest oli tal toona vaid üksainus märk, mida ta hoidis kui reliikviat. Lastekodude süsteem oli üles ehitatud viisil, mis pärssis lapse arengut ja ettevalmistust iseseisvaks täiskasvanueluks.

Traumaatiline minevik ja uued sihid

Kõige valusamate mälestustena meenuvad talle kasvatajad, kes kasutasid oma võimu alandamiseks ja füüsiliseks karistamiseks. Trope kirjeldab, kuidas teatud lapsed olid kasvatajate soosikud, keda lubati ööseks enda tuppa, samas kui teised pidid taluma distsiplinaarkaristusi vähimategi eksimuste eest. See keskkond ei pakkunud vajalikke oskusi eluga hakkamasaamiseks, kui lapsed said lõpuks täisealiseks ja pidid omapäi toime tulema.

16aastasena kasuperre sattumine oli Trope jaoks pöördepunkt. Mineviku varjud ei jäänud teda pärssima; selle asemel suunas ta oma energia enesearengusse. Ta on õppinud sotsiaaltööd ja kunstiteraapiat ning rajanud ettevõtteid, kuid peamine fookus on jäänud ühiskonna nõrgemate abistamisele. Tema sõnul on just vahetu kogemus elu mõlema poolega olnud määravaks teguriks, mis paneb teda täna teiste toimetulekut toetama.