Rakvere teatri ja Noorsooteatri uuslavastused pedofiilia teemal: transgressiivsus #MeToo ajastul

Aprillis esietendus kahe päeva vahega kaks uut lavastust sarnasel teemal: Rakvere teatri "Pimekaader" ja Eesti Noorsooteatri "Nõusolek" käsitlevad mõlemad pedofiilset suhet ning nõusoleku küsimust. Kuigi mõlema lavastuse temaatiline valik on igati õigustatud, jäävad mõned kunstilised lahendused teatraalselt poolikuks. Arvustus kaalub, kuidas #MeToo-järgne ajastu on muutnud lavakunsti transgressiivsuse tingimusi.

Aprillis 2026 esietendus kahe eesti teatri väikeses majas peaaegu üheaegselt kaks lavastust, mis käsitlevad pedofiilset suhet ja seksuaalset nõusolekut, teemad, mis on Eesti ühiskondlikus ruumis praegu erakordselt aktuaalsed, arvestades mullu riigikogus vastuvõetud nõusolekuseadust.

Kaks lavastust, üks teema

Rakvere teatri "Pimekaader" (esietendus 10. aprillil) põhineb Katariina Libe näidendil "Kala pisarad", mis jõudis Rakvere teatri mullusel näidendivõistlusel esikolmikusse. Lavastaja Leeni Linna on alusnäidendisse põiminud tagasivaated kümne aasta taha ja tõstnud tegevuse meediatainale, talk show' formaati, kus publik osaleb otsesaates. Eesti Noorsooteatri "Nõusolek" (esietendus 12. aprillil) tugineb Vanessa Springora autobiograafilisel romaanil "Le Consentement" (2020), milles prantsuse kirjanikutüdruk kirjeldab oma lapsepõlves kogetud manipuleerivat suhet täiskasvanud kirjanikuga.

Mõlema lavastuse temaatilise valiku väärtust ei saa alahinnata, eriti nüüd, mil nõusolek on seaduslikult defineeritud ka Eestis. Siiski tõstatab arvustus küsimuse, kuidas kunstilised vahendid mõjuvad laval ning kas need aitavad publikul tegelikult tundmatuga kohtuda.

"Pimekaader": meediatainale tõstetud kammerlik lugu

Lavastaja Leeni Linna on avalikult öelnud, et ei soovi luua veel üht tühistamislugu: «Mulle ei ole see kättemaksu lugu, vaid armastuse lugu.» Selle eesmärgi nimel lisab ta Libe üsna üheselt mõistetavale näidendile meedia- ja talk show' kihi, mis paigutab tegevuse tänasesse tõejärgsesse vaatemänguühiskonda.

Katse on kontseptuaalselt huvitav, kuid jääb paraku formaalseks. Publiku kaasamine mõjub kokkuleppelise raamina, mis ei muuda tegevuse kulgu ega genereeri uusi tähenduskihte. Näitlejad on surutud kahe vastandliku mänguvõtme vahele, kammerlik süvapsühholoogia ühelt poolt ja meediaspektaakel teiselt poolt, mis ei lase kumbagi võtet päriselt lahti mängida. Sellise vormivalikuga seab lavastus end paratamatult võrdlusse Sidney Lumeti "Televõrgu" (1976) või Thomas Vinterbergi "Perekonnapeo" (1998) taoliste klassikutega, kus meediakontekst tegelaste tõelust sisuliselt kujundab.

"Nõusolek": poroloonkuubikud tähendust summutamas

Mari-Liis Lillee lavastus Eesti Noorsooteatris on selgelt publitsistlik hoiatuslavastus, mille eesmärk on teavitada nii noori kui täiskasvanuid manipuleerimise ohtudest. See missioon on mõistetav ja õigustatud. Lava on kaetud poroloonkuubikutega, mis peaksid sümboliseerima nii Vanessa lapsemaailma kui ka ühiskondlikke tõkkeid, mida tegelased sumpates ületavad.

Kujundlik lahendus töötab aga vastu iseendale: iga psühholoogiline nüanss peab mõjuma viitena millelegi, mis jääb vahetust vaateväljast välja, kuid tulemuseks on kärbitud konspekt, mitte sisseelamine. Stseenid, kus ema (Lee Trei) ja isa (Mark Erik Savi) suhted Vanessasse (Alice Siil) peaksid selgitama tema haavatavust G (Taavi Tõnisson) suhtes, jäävad kontseptuaalselt napi viite asemel ülelibisemiseks. Publik, kes ei tunne Springora raamatut ega Vanessa Filho 2024. aasta filmi, võib mitut stseeni ekslikult lugeda.

Mida õpetab #MeToo-eelne Harrower

Mõlema lavastuse kontekstis on kohane viidata David Harroweri "Blackbirdi" (2005) erinevatele eesti tõlgendustele. Ott Raidmetsa "Must lind" (Endla teater, 2021) ja Johan Elmi "Musträstas" (teater Nuutrum, 2022) on mõlemad #MeToo-järgsed lavastused #MeToo-eelsest näidendist, ning mõlemad julgevad uurida seda inimteadvuse hämarala, mida Lille ja Linna oma lavastuste tutvustamisel küll mainivad, kuid eri põhjustel lavale ei too.

Harroweri transgressiivsus ei seisne keelatud suhte õigustamises ega hukkamõistus, vaid selles, et nii teo toimepanija kui ka ohvri sisemaailm tehakse kunstiliselt tajutavaks. See ei nihuta vastutust valesse kohta, kuid aitab ära tunda, ja see äratundmine ongi teatri tugevus.

Temaatika väärtustab ka ebaõnnestumisi

Mõlema lavastuse temaatika ja missioon on kahtlemata väärtuslikud ning õigustavad mitmedki kunstilised ebakõlad. Eesti Noorsooteater on teinud olulise valiku, tuues sellise teema väiksesse saali noortepubliku ette; Rakvere teater on andnud võimaluse kohaliku dramaturgia häälele.

Küsimus ei ole kunstigurmaanlikus kujundiihaluses, vaid selles, kuidas publik saab valmistuda kohtumiseks tundmatuga, isegi kui teoreetiliselt teatakse, mis on vale. Nõusolek ei ole pelk sõna seaduses; see on sisemise äratundmise küsimus, mida hea teater aitab harjutada. Selleks peab aga lavastus olema valmis ka ise haavatav olema.