Raivo Ruusalepp: Eesti kaitsetööstuse areng sõltub rahvusvahelistest tarneahelatest

Eesti kaitsetööstuse järgmine kasvufaas sõltub võimekusest jõuda rahvusvahelistesse tarneahelatesse ja tagada püsiv nõudlus. Hoolimata tugevast idusektori taustast ja lahingukogemusest Ukrainas, takistab sektori arengut endiselt keeruline ligipääs suurtele riiklikele ostjatele ja pikaajaliste raamlepingute puudumine.

Raivo Ruusalepp kirjutab, et Eesti kaitsetööstus on saanud tugeva tõuke tänu kohalikule iduettevõtluskultuurile ja võimalusele testida tehnoloogiat vahetult Ukraina lahinguväljadel. EY värske välisinvesteeringute uuringu kohaselt peab 26 protsenti välisinvestoritest kaitsetööstust Eesti majanduskasvu jaoks oluliseks sektoriks, samas kui 32 protsenti leiab, et valdkonda tuleks konkurentsivõime säilitamiseks täiendavalt toetada.

Riik on sektori arengusse panustanud kaitsefondide loomise, eelarve suurendamise ja kaitsetööstuspargi rajamisega. Ometi ei tähenda tehnoloogiline kompetents automaatselt edukat äri.

Ostjate puudus ja riiklikud protsessid

Kaitsetööstuse peamine pudelikael ei ole heade ideede või inseneride puudus, vaid ostjate vähesus. Kui tavapärased idufirmad saavad oma tooteid müüa laiale turule, siis kaitsetööstuse peamine klient on riik, kelle hankeotsused on sageli aeglased ja bürokraatlikud. Kaitseväed ei ole idufirmad; uue tehnoloogia kasutuselevõtt eeldab keerulist muudatust väljaõppes, personalistruktuuris ja töökorralduses, mis muudab innovatsiooni turuletoomise aeglaseks.

Lisaks on kapitaliturg seni olnud kaitsevaldkonna suhtes skeptiline. Kuigi suhtumine on muutumas, eelistavad pangad ja fondid endiselt kahese kasutusega tehnoloogiaid, mida saab rakendada ka tsiviilsektoris, olgu need siis droonilahendused elektriliinide kontrollimiseks või veealused sensorid kaablite seireks. Investorid hindavad täna üha rohkem projekti pikaajalist müügipotentsiaali kolme kuni viie aasta perspektiivis.

Koostöö rahvusvaheliste partneritega

Ukraina sõja mõjul on kaitse-eelarvete juhtimine muutunud dünaamilisemaks, andes väeosadele rohkem otsustusvabadust konkreetse tehnoloogia hankimisel. See on avanud võimalusi ka Eestile, kuhu on e-residentsuse programmi kaudu liikunud osa Ukrainast alguse saanud kaitsetehnoloogia ettevõtteid.

Kuna Eesti ettevõtted on enamasti väikesed, ei suuda nad üksinda täita sadadesse miljonitesse ulatuvaid riiklikke tellimusi. Üks lahendus on integreeruda suurte rahvusvaheliste peatöövõtjate tarneahelatesse. See võimaldab Eesti ettevõtetel pakkuda komponente või tarkvaralahendusi firmadele, kellel on juba olemas vajalikud raamlepingud ja müügikanalid.

Eesti riik saab omakorda kasutada sarnaseid meetmeid nagu teised Euroopa riigid, sidudes riigihanked kohaliku majandusliku kasuga, nagu näiteks nõue luua Eestisse töökohti või kaasata kohalikke partnereid. See strateegia võib aidata Eesti tehnoloogial jõuda turgudele, kuhu iseseisvalt sisenemine oleks keeruline.