Rait Kallus: kas Eesti linnad planeerivad tuleviku liiklust mineviku järgi?

Rait Kallus analüüsib autonoomsete sõidukite potentsiaalset mõju Eesti transpordivõrgule, hoiatades, et praegune linnaplaneerimine ei pruugi kasvava liikluskoormusega arvestada. Ta rõhutab, et isesõitvate autode tulek nõuab ühistranspordi ja teedevõrgu radikaalset ümbermõtestamist.

Rait Kallus nendib, et isesõitvate autode laiem kasutuselevõtt muudab transpordimaastikku drastilisemalt, kui praegused planeerijad eeldavad. Ehkki tehnoloogia areneb kiiresti, ei ole Eesti linnaruumi arendus selleks muutuseks veel valmis, mis võib tulevikus kaasa tuua taristu ebapiisavuse.

Liikluskoormuse hüppeline kasv

Prognooside kohaselt võib autonoomsete sõidukite lisandumine kasvatada linnatänavate koormust 30-50 protsenti. See tähendab, et praegune infrastruktuur ei pruugi tulevikus enam adekvaatne olla. Kui täna piisab neljarajalisest teest, võib tuleviku autoliiklus nõuda kuuerajalist maanteed, et tagada sujuv läbilaskevõime.

Põhjuseks on tühisõidud: isesõitev auto ei seisa enam passiivselt parklas, vaid liigub vastavalt omaniku vajadustele või teenindab iseseisvalt järgmisi sõidusoove. See lisab teedele märkimisväärsel hulgal kilomeetreid, isegi kui autode üldarv jääb samaks. Praegune planeerimispraktika sellist dünaamilist nõudlust tihti ei arvesta.

Ühistranspordi muutuv roll

Inimeste liikumisharjumused võivad samuti drastiliselt muutuda. Noored, kellel puudub juhiluba, ja eakad, kes vajavad mugavat uksest-ukseni teenust, on potentsiaalsed isesõitvate autode peamised kasutajad. Hinnanguliselt eelistaks kuni 70 protsenti noortest ja üle poole eakatest ühistranspordile personaalset autonoomset sõidukit. See tähendab, et ühistransport võib kaotada märkimisväärse osa oma sõitjaskonnast, kui transpordivõrk ei suuda uue konkurentsiga kohaneda.

Vajadus tugevate arterite järele

Tallinn ja teised Eesti linnad vajavad liikluse toimimiseks kiireid ja tõhusaid tuiksooni. Linnaruumi kavandamisel tuleb mõelda kui elusorganismile: arterite asendamine veenidega viib paratamatult toimimishäireteni. See ei tähenda, et jalakäijad ja ratturid peaksid liiklusest kaduma.

Lahendus peitub eraldi võrgustikes, kus iga liikleja saab talle sobiva ruumi, ilma et see pärsiks sõidukite liikuvust. Infrastruktuur on investeering aastakümneteks. Praegused otsused kujundavad liikumisvõimalusi veel järgmise sajandi keskpaigas. Eilse mudeli järgi ehitamine on riskantne, sest tuleviku ühiskondlikud nõudmised on tänasest oluliselt erinevad.