Rahvusvaheline uuring: esimest tüüpi diabeet võib jaguneda kaheks eri haigusvormiks

Teadlased avastasid, et esimest tüüpi diabeet ei ole ühtne haigus, vaid sellel võib olla kaks geneetiliselt ja bioloogiliselt erinevat tekkemehhanismi. Uuring näitab, et haiguse arengut juhivad erinevad immuunrakud sõltuvalt patsiendi geneetilisest taustast.

Teadlased on leidnud tõendeid, et esimest tüüpi diabeet, mida seni on peetud üheks kindlaks haiguseks, võib tegelikult koosneda kahest täiesti erinevast haigusvormist. Värske rahvusvaheline uuring osutab, et sõltuvalt inimese pärilikkusainest võib organism jõuda sama diagnoosini läbi täiesti erinevate bioloogiliste protsesside.

Geneetiline erinevus immuunsüsteemis

Analüüsi viisid läbi Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia teadlased, uurides enam kui üheksa tuhande diabeediga patsiendi ning ligi neljateistkümne tuhande terve inimese genoomi. Nad jaotasid uuritavad kahte rühma kahe laialt levinud geenimustri alusel, mida teaduses tähistatakse koodidega HLA-DR3 ja HLA-DR4.

Kuigi mõlemad variandid tõstavad märgatavalt diabeediriski, selgus uuringust, et need mõjutavad immuunsüsteemi hoopis erineval viisil. Geneetilisel tasandil on nende kahe rühma vaheline sarnasus üllatavalt väike; teadlased võrdlevad seda erinevust skisofreenia ja bipolaarse häire vahelise geneetilise distantsiga.

Erinevad ründajad kõhunäärmes

Uuringu autorite sõnul peitub erinevuste selgitus selles, milliseid immuunsüsteemi osi kumbki geenivariant aktiveerib. Patsientidel, kellel esineb HLA-DR4 geenimuster, juhivad haiguse arengut eelkõige T-rakud, need on organismi otsesed ründajad, mis hakkavad väära signaali peale hävitama kõhunäärme insuliinitootvaid beetarakke.

Seevastu HLA-DR3 variandiga inimestel on mehhanism teistsugune: seal mängivad võtmerolli nuumrakud, mis on tuntud peamiselt allergiliste reaktsioonide ja põletikuliste protsesside põhjustajatena. Tulemused avaldati ajakirjas Diabetologia.

See teadmine võib tulevikus muuta oluliselt diabeediravi lähenemist. Kui arstid suudavad patsiendi geneetilist koodi täpselt analüüsida, võimaldab see määrata sihipärasemat ravi, suunates medikamentide toime kas T-rakkude vaigistamisele või teistele immuunrakkudele.