Rahvusvaheline õigus ei näe ette kollektiivset süüd Venemaa kodanikele sõjas Ukrainas

Rooma statuut lükkab ümber väited, nagu teeks elamine agressorriigis igast kodanikust automaatselt rahvusvahelise kurjategija. Kriminaalvastutus on rahvusvahelises õiguses rangelt individuaalne, mitte kollektiivne.

Sotsioloog Konstantin Gaze on hiljuti tekitanud elava arutelu väitega, justkui teeks Venemaa kui agressorriigi territooriumil elamine ja selle kodakondsus inimesest rahvusvahelise kurjategija. Kuigi emotsionaalne diskussioon on kohati jõuline, ei leia selline lähenemine toetust kehtivast rahvusvahelisest õigusest ega Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) põhimõtetest.

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut rõhutab ühemõtteliselt individuaalse süü põhimõtet. Kollektiivne karistamine on rahvusvahelise õiguse põhimõtetega vastuolus. Statuudi artikkel 25 sätestab selgelt, et kriminaalvastutus on isiklik: inimene vastutab vaid siis, kui ta on kuriteo ise toime pannud, andnud korralduse, õhutanud sellele või teadlikult sellele kaasa aidanud.

Agressioonikuriteo eripärad

Artikkel 8-bis, mis puudutab nn agressioonikuritegu, on suunatud vaid kitsale ringile otsustajatele. Vastutusele saab võtta ainult neid, kes suudavad efektiivselt kontrollida riigi poliitilisi või sõjalisi otsuseid. Lihtne kodanikuosadus ei muuda kedagi agressioonikurjategijaks. Lisaks on Venemaa kui mitte-liige tekitanud olukorra, kus agressioonikuritegude süüdistuste esitamine on keerulisem, kuna riik ei ole Rooma statuuti ratifitseerinud.

Samas ei tähenda see, et Vene ametnikud oleksid puutumatud. Vladimir Putin ja lasteõiguste volinik Maria Lvova-Belova on saanud ICC-lt vahistamisorderid sõjakuritegude eest. Need süüdistused ei tugine mitte agressioonile, vaid konkreetsetele kuritegudele, nagu ebaseaduslik küüditamine, mis toimusid Ukraina pinnal. Kuna Ukraina on tunnustanud kohtu jurisdiktsiooni oma territooriumil, on need süüdistused õiguslikult jõustatavad sõltumata Venemaa statuudi ratifitseerimisest.

Seega eristab rahvusvaheline õigus rangelt kõrgeima poliitilise juhtkonna ja sõjaliste otsustajate vastutust tavakodanike omast. Kui agressioonikuritegude puhul on süüdistused piiratud tippjuhtkonnaga, siis sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi puhul võib vastutusele võtta kõiki tegude täideviijaid, sõltumata nende ametikohast.