Raamatusari uurib armastuse kriisi: viikingitest kohtinguäppideni

Trinokli raamatusari käsitleb uues osas tänapäeva armuturu paradokse läbi kahe fiktiivse tegelase, Sigurdi ja Amanda, lugude. Sari analüüsib, kuidas liberaalne ühiskonnaideoloogia on viinud olukorda, kus nii mehed kui naised kannatavad suhete leidmisel, sündimuskordajad langevad ja kohtinguäppid tekitavad pigem kahetsust kui armastust.

Trinokli raamatusari «Armulood viikingitest Tinderini» jõudis uue peatükini, mis vaatleb tänapäeva armuturu vastuolusid 2020. aastate Skandinaavia kirjanduse kaudu. Seekord on vaatluse all kaks teost, mille peategelasteks on Sigurd ja Amanda, kaks inimest, keda tänapäeva kohtingumaailm erinevatel viisidel traumeerib.

Sigurd ja Amanda: kaks erinevat traagikat

25-aastane Sigurd pole kunagi kellegagi seksinud. Ta pole kohtanud ühtegi naist, kes oleks temast romantiliselt või erootiliselt huvitatud, ja kardab, et ei kohtagi. Amanda on 31-aastane naine, kel pole raskusi seksi saamisega, vastupidi, just seda talle peamiselt pakutaksegi. Ometi ei kutsu ükski tema kohtingukaaslastest teda teist korda välja. Mõlemad liiguvad pideva ebaõnnestumise tõttu alla depressiooni suunas.

Amanda käib kohtamas rea kütkestavate meestega, annab endast igal korral parima ja pakub sageli kohe seksi, et teineteist lähemalt tundma õppida. Tulemuseks pole aga suhe, vaid Tinderi-sõltuvus ja kasvav kahetsus. Surivoodil kavatseb ta kahetseda eelkõige liiga paljude meestega seksimist ning ei suuda mõista, miks ükski mees pole püsisuhtest huvitatud. Sarnane saatus tabab ka tema sõbrannasid, põnevate meestega saadakse hõlpsasti nii kohtingule kui voodisse, kuid ollakse ikkagi vastutahtsi vallalised.

Ideoloogiline vundament on mõranenud

Sari asetab need isiklikud lood laiemasse ühiskondlikku raamistikku. 2020. aastatel on tekkinud tunne, et tänapäeva maailm on ehitatud ideoloogilisele vundamendile, mis ei klapi inimloomuse ja kultuuri tuumaga. Liberaalse humanismi narratiiv tekitas veendumuse, et kõik maailma rahvad unistavad lääneliku demokraatia rüpes elamisest, ent kaks aastakümmet on demokraatia olnud languses ning isegi lääne inimesed usuvad oma kogukondade ühislugu üha vähem.

Sündimuskordajad langevad kogu arenenud maailmas, vananevad rahvastikud ähvardavad heaoluühiskondade jätkusuutlikkust ning kohtamisega seotud probleemid pole enam pelgalt isiklik mure, vaid laiem ühiskondlik küsimus. Selles olukorras püüavad lugude jutustajad, eesotsas Skandinaavia autoritega, taas oma kaasaja vaevustest aru saada.

Trinokli sari pakub seega rohkem kui pelgalt kirjandusülevaate: tegu on analüüsiga sellest, kuidas romantika, seksuaalsus ja ühiskondlikud normid on omavahel pingelises suhtes ning mida see tähendab üksikisikule, kes otsib päriselt kedagi, kellega oma elu jagada.