Raamatuarvustus: «Musta Jänese mõis» viib lugeja Cornwalli häärberi saladustesse

Värskelt ilmunud teos «Musta Jänese mõis» põimib kokku 1960. aastate lapsepõlvemeenutused ja tänapäevase uurimisretke Cornwalli mõisahoonesse. Kuigi teos sisaldab žanrile omaseid klišeesid, pakub see emotsionaalselt rasket ja kaasahaaravat lugemist.

Inglismaal, Cornwallis asuv Pencraw Hall on keskne tegevuspaik raamatus «Musta Jänese mõis», mis viib lugeja rännakule läbi mitme kümnendi. Romaan jaguneb kahe ajaliini vahel, kus 1968. ja 1969. aasta sündmused maalivad esmalt pildi muretust lapsepõlvest, kui Altonite perekonna neli last, Kitty, Barney, Amber ja Toby, suvevaheaegu mõisas veetsid. Nende lapsepõlv oli täis liivalosside ehitamist, metsas seiklemist ja küülikute tagaajamist, kuid see idüll on vaid petlik eelmäng järgnevatele tragöödiatele.

Mineviku varjud tänapäevas

Umbes kolmkümmend aastat hiljem jõuab Pencraw Halli Lorna, kes otsib oma kihlatuga sobivat pulmapaika. Mõis on ajaga räämas ja väsinud, kuid Lornat tõmbab hoone poole seletamatu side, mis ajendab teda seal pikemalt peatuma ja minevikku uurima. Sarnaselt teistele sarnase atmosfääriga romaanidele, nagu «Weyward» või «Kolmeteistkümnes lugu», toetub ka see teos tugevalt minevikusaladuste ja traagiliste pöörete võrgustikule.

Kuigi raamatut läbiv tragöödiate jada võib lugejale kohati ootuspärase ja etteaimatavana tunduda, ei vähenda see loo emotsionaalset mõju. Eriti valusalt on kirjeldatud Altonite perekonna õnne purunemist, kus iga uus pööre tabab kui rusuv hoop. Samal ajal kui lapsepõlveliini tegelased on kirjutatud elavalt ja kaasahaaravalt, jätab tänapäevane pealiin Lorna näol veidi jahedamaks. Tema kinnisideeline soov minevikus tuhnida ja sellest tulenev kaugenemine oma kihlatust tunduvad kohati võõrastavana, kuid needki nurgad laabuvad loo arenedes ja tervikpilt joonistub selgemalt välja.