Raamatuarvustus: „Minu Madeira“ pakub kainestavat sissevaadet Atlandi ookeani saareellu

Uus raamat „Minu Madeira“ kirjeldab realistlikult ühe eestlanna elu Atlandi ookeani saarel, kummutades müüdid idüllilisest rannapuhkusest. Teos keskendub kohanemisraskustele, turismitööstuse argipäevale ja saare kohati karmi looduse olemusele.

Epp Petrone on võtnud vaatluse alla teose „Minu Madeira“, mis portreteerib ühe eestlannast ränduri Marita seiklusi ja kohanemist kaugel saarel. Autor kirjeldab Maritat kui rahutut hinge, kelle otsus kolida Madeirale, saarele, mis pindalalt on võrreldav Hiiumaaga, sai alguse keeleõppe võimalusest ja pragmatismist. Raamatu keskmes pole mitte niivõrd romantiseeritud seiklusjutustus, kuivõrd aus ja kohati üsna kainestav pilk kohalikku ellu.

Realistlik pilt saareelust

Raamatu autor toob esile mitmeid pingeid, mis tekkisid peategelase ja kohaliku noormehe vahelises suhtes. Need argised seigad, nagu ootamine lennujaamas või suhete keerukus kohalike perekondadega, annavad loole usutavust. Marita, kes kasutab oma keeleoskust turismisektoris, satub mitmetesse situatsioonidesse, mis ulatuvad ootamatutest rolleriavariidest kuni koopamatkadel vette kukkumiseni.

Erinevalt paljudest reisikirjadest, mis maalivad Madeirast pildi kui igavesest paradiisist, rõhutab „Minu Madeira“ saare teist palet. Lugejale tuletatakse meelde, et tegemist pole tüüpilise valge liivaga rannakuurordiga. Saar pakub hoopis mägist maastikku, heitlikke ilmastikuolusid ja jahedat ookeanivett, mis nõuab külastajatelt pigem matkaja vastupidavust kui rannaturisti mugavust. Raamatus peitub ka sügavam elutarkus, mida Marita ema talle õpetas: maailm ei lakka olemast, juhtugu mis tahes, pakkudes tuge ka kõige keerulisemates olukordades.