Raamat «Vee all»: tsunami ja orkaani vahele jääb sõnade paradiis

Tara Menoni romaan jutustab naisest, kelle lapsepõlv möödus Andamani mere ääres Tais ning keda 2004. aasta jõulutsunami möödunud aastad pole vabanenud lasknud. Kaheksa aastat hiljem, New Yorgis Sandy orkaani eel, pöördub ta ikka tagasi selle saatuslikku päeva juurde. Eesti keeles ilmunud tõlkeraamatu tugevuseks on eelkõige Bibi Raidi käega eestindatud kaunis keel.

Tara Menoni romaan «Vee all» liigub kahe katastroofi vahel: 2004. aasta jõulupühade tsunamil Andamani mere Tai kaldal ja Sandy orkaani eel New Yorgis 2012. aastal. Peategelane Marissa on mõlemal hetkel kohal, esmalt lapsena, kes hulpis parima sõbrannaga küütlevas ookeanis ja pani nimesid igale sarvikraile, siis täiskasvanud naisena, keda mälestused ei lase rahule.

Sisu üllatusi ei paku. Kõige napim sisukirjeldus annab tulemuse kohe kätte. Lugeja teab, kes pääseb ja kes mitte, juba ammu enne, kui raamat sinna jõuab, enne ja pärast on ju korraga laual. Kannatlikkust nõuab aeglane sisseelamine, mis meenutab külma vette astumist: kõigepealt varbaga katsud, siis põlvedeni, nabani, ja alles siis hakkad ujuma.

Leina erinevad kaalud

Menon käsitleb teemat, millele harva tähelepanu pööratakse: kuidas ühiskond suhtub sõbra kaotamisse hoopis teistmoodi kui pereliikme või kallima surmasse, kuigi lein ei pruugi olla väiksem. See vaatepunkt annab romaanile omapära, isegi kui peategelase saatus jääb etteaimatavaks.

Keel on raamatu tugevaim külg

Raamatu tõeline võlu peitub keeles. Bibi Raidi tõlge on oivaline, lapsed ujuvad lõputuna tunduval viimasel päeval enne katastroofi ja need leheküljed kannavad lugeja kaasa. Peategelane töötab reisiajakirjas pildikirjeldustega ning tema suhe sõnadega annab romaanile erilise maitse. Loodusfaktid ja kirjandusviited on sisse põimitud maiuspaladena, mitte koormana.

Neile, kes hindavad kauneid kirjeldusi rohkem kui ootamatuid süžeepöördeid, pakub «Vee all» küllaga vaimset kardemoni.