Punamonumendid kuuluvad ajaloo prügikasti, mitte linnapilti

Arvamustoimetus analüüsib Nõukogude monumentide kohta Eestis ja leiab, et nende säilitamisel puudub kultuuri- ega ajaloolist põhjendust. Solman argumenteerib, et need monumendid tekitavad vaid rahvuslikku lahkheli ja konflikte linnapildis.

Eesti avalik ruum on seisatunud küsimuse ees, mis peaks ammu lahendatud olema: kas Nõukogude võimu sümboolset pärandit tuleb säilitada meie linnade keskustes. Ajakirjanik ja arvamuste kirjutaja Riina Solman astub selgelt seisu, et vastus on eitav.

Solmani hinnangul puudub absoluutselt igasugune ratsionaalne põhjendus punamonumentide jätkuvaks säilitamiseks Eesti avalikus ruumis. Kuigi mõned intellektuaalid väidavad, et neil on kultuuriajaloolise pärandi säilitamise väärtus, lükkab ta selle argumentatsiooni kategorooriliselt tagasi. Tema sõnul ei ole tegemist pärandiga, mida tuleks kaitsta, vaid pigem sümbolidega, mis üksnes tekitavad rahvuslikku vastakuti olemist.

Monumentide olemasolu on Solmani järgi otsene pädevus ühiskonna sisemisele kokkupõrkele. Iga punamonument linnapildis käivitab uuesti vanu haavu ja surematud konfliktid, mis jagunevad rahvusliku ja poliitilise joone järgi. Selle asemel, et neid vaielusi lõpetada, hoiavad monumentid neid elus ning kutsuvad esile uusi ja uuendatud pinge olukordi.

Solman kutsub üles käsitama neid monumentide kui ajaloo prügikasti esemeid - millest tasub küll mäletada ja õppida, kuid mida ei peaks meie praeguses ühiskonnas avalikult eksponeerima. Tema sõnum on selge: riik peab lõpuks tegema raskete, ent vajalike valikute ja lahendama küsimuse, mis iga päev meie linnapildis haavata jätab.