Püha Sebastian: kuidas kristlik märter sai sajandite jooksul geiikooniks

Püha Sebastian on kristlik märter, keda on kujutatud kunstis juba VI sajandist alates. Renessansiajast alates hakati teda kujutama noorukese atleetliku mehena, mis muutis tema kuju XIX sajandi lõpuks kviirikogukonna mitteametlikuks sümboliks. Tänapäeval on tema kujutis jõudnud ka massikultuurini.

Püha Sebastiani kuju, noor, poolalasti mees, kelle keha on noolte läbi pistetud, on üks äratuntavamaid motiive lääne kunstiajaloos. Kuid kuidas sai kristlik märter, kes kannatas oma usu pärast hilisantiikses Roomas, üheks kviirikultuuriliselt olulisemaks ikooniks?

Märtri lugu

Kristlik traditsioon paigutab Sebastiani III sajandisse. Ta teenis Rooma keiserliku kaardiväe juhina ning austas salaja kristlikku usku. Kui keiser Diocletianus sai sellest teada, käskis ta Sebastiani tappa: mehe käed seoti samba külge ja tema keha lasti läbi nooltega. Sebastianil õnnestus siiski ellu jääda. Ta ilmus keisri ette, süüdistades teda kristlaste tagakiusamises, mille peale Diocletianus andis korralduse ta peksta surnuks ja heita kanalisatsioonikraavi. Kristlased leidsid hiljem tema surnukeha ja matsid selle Rooma katakombi.

Kunstiline ümberkujunemine

Varaseim teadaolev Sebastiani kujutis pärineb VI sajandist: Põhja-Itaalia linnas Ravenna kiriku seinal paikneval mosaiigil on ta kujutatud tumedapardalise keskeaga mehena Rooma toogas ja okaskrooniga. Kuid renessansiajast alates hakasid kunstnikud teda kujutama hoopis teisiti: noorukese, atleetliku kehaga mehena, keda katab vaid niudevöö ja kelle ihust jookseb verd. Itaalia maalikunstnik Giorgio Vasari kirjutas, et ühest Firenze kirikust eemaldati isegi Sebastiani kujutis, kuna see arvatavasti ahvatles naisi patule.

Kviirisümboli sünd

Lõpuks hakati Sebastiani seostama just homo-, mitte heteroseksuaalse erootikaga. Manchesteri rahvaajaloo muuseumi direktor Claire Barlow, kes on koostanud Londoni Tate galerii jaoks näituse Briti kviirikuunstist XIX-XX sajandil, selgitas BBC-le, et nooltega läbistatud keha kujund omandas «tohutu psühhoseksuaalse tähenduse», olenemata sellest, kas kunstnikud seda kavatsesid.

XIX sajandi lõpuks oli Sebastianist saanud Lääne-Euroopa intellektuaalide seas kviirikogukonna mitteametlik sümbol. Inglise kirjanik Oscar Wilde võttis pärast süüdimõistmist samasooliste suhete eest endale pseudonüümi Sebastian Melmoth. Prantsuse kirjanik Marc-André Raffalovich, kes avaldas esseid homoseksuaalsuse kohta ja liitus hiljem dominiiklaste orduga, valis kiriklikuks nimeks Sebastiani.

«Sebastianist oli saanud omamoodi kviirikood. Haritud meeste jaoks oli see viis väljendada soove, millest ei saanud avalikult rääkida,» selgitas BBC-le kirjanik ja kunstnik Holly James Johnston, kes on pühendanud Sebastianile etenduse Londoni Wallace'i kollektsioonis.

20. sajand ja populaarkultuur

XX sajandil juurdus Sebastiani kuju geiikoonina ka populaarkultuuris. 1970.-1980. aastatel kasutasid seda kujundit Jaapani kirjanik Yukio Mishima ning avatud geiseksuaalsusega Ameerika kunstnikud Keith Haring ja David Wojnarowicz. Traditsiooni jätkasid Prantsuse fotograafid Pierre ja Gilles ning Briti avangardist Derek Jarman.

Vene ja Nõukogude seksuoloog Igor Kon kirjutas oma raamatus «Mehe keha kultuuriajaloos», et kunstis on sajandite vältel esinenud kaks meheliku ilu ideaali, «mehine sõdalane» ja «graatsiline noormees». Sebastian sümboliseerib tema sõnul viimast, tundlikkuse ideaali. Kon kasutas isegi mõistet «sebastianiseerima», tähistamaks püüet kujutada meest «kaitsetu, haavatavalt ja lõdvestunult».

Exeteri ülikooli kunstiajaloo ja visuaalkultuuri õppejõud Daniel Fontaine rõhutas BBC-le, et Sebastiani atraktiivsus kviirikogukonnale ulatub kaugemale pelgalt välisest ilust. «Ta üritas varjata, kes ta oli, kristlane, ning tõrjuti seejärel ühiskonnast välja ja teda kiusati taga oma veendumuste pärast. Paljud kviirikunstnikud nägid selles resonantsi oma kogemusega,» ütles Fontaine.