Psühholoog Nikita Grigoriev: lapse arengut ohustab Eestis rohkem täiskasvanute ärevus kui kehalisus

Psühholoog Nikita Grigoriev rõhutab, et laste puhul on kehalisuse ja piiride teemad lihtsamad, kui vanemad arvavad. Ta selgitab, et lapse arengut traumeerib sageli rohkem vanemate endi liigne ärevus ja hirmud, mitte olukorrad ise.

Arutelud selle üle, kuidas käsitleda lapsega kehalisuse, intiimsuse ja isiklike piiride teemasid, on lapsevanemate seas kestnud aastaid. Psühholoog Nikita Grigoriev märgib, et paljud täiskasvanute hirmud selles vallas on ülepaisutatud ning võtmetähtsusega on lapsele iseseisvuse õpetamine.

Kuni puberteedieani, mis algab tavaliselt 10.-14. eluaastal, tajub laps oma keha ja ümbritsevat maailma neutraalselt. Ta ei omista neile asjadele seda sotsiaalset või seksuaalset varjundit, mida teevad täiskasvanud. Lapse jaoks on oluline õppida tundma oma keha ja austama isiklikke piire, mitte vältida kehalisust kui sellist.

Sageli tekitab segadust olukord, kus vanem võtab lapse kaasa vastassoost riietusruumi, näiteks spaas. Grigorievi sõnul ei ole üksikjuhtum lapsele traumaatiline, kui vanem juhendab last samm-sammult iseseisvuse suunas. Enamik 7-8-aastasi lapsi suudab riietuda ja kapiga toimetada iseseisvalt, mistõttu vajadus viibida vanemaga ühes ruumis väheneb selles eas loomulikult. Kui aga laps tunneb end ebamugavalt, tuleb seda tähistada ja piire austada.

Suurem oht lapse psüühikale ei peitu mitte olmetasandi situatsioonides, vaid peres valitsevas ärevuses või konfliktides. Kui vanem reageerib kehalisusega seotud olukordadele paaniliselt, hakkab laps kartma mitte konkreetset tegevust, vaid tajub olukorda ohuna. Seetõttu on olulisem, et vanemad oleksid rahulikud, selgitaksid reegleid ja austaksid lapse vajadust privaatsuse järele.