Psühholoog: kõrvalseisja efekt seletab Tallinna stuudios nähtud tardumust

Psühholoog Kätlin Konstabel analüüsib hiljutist Tallinna stuudios toimunud intsidenti, kus osaliste reageerimatus tekitas avalikkuses poleemikat. Ta märgib, et süüdistused hoolimatuses eiravad inimpsühholoogia olulisi käitumismustreid.

Hiljutine intsident ühes Tallinna teleuudiste stuudios on taas kergitanud küsimuse, miks inimesed kriisiolukorras abistamise asemel sageli pealtvaatajaks jäävad. Kui kaamera ees või avalikus ruumis keegi ootamatult hätta satub, ootab ühiskond vahetut reageerimist. Ometi juhtub tihti vastupidine ning kõrvalseisjad jäävad passiivseks.

Psühholoog Kätlin Konstabel selgitab, et sellist käitumist juhib sageli psühholoogiline nähtus, mida nimetatakse kõrvalseisja efektiks. Selle peamine mehhanism on vastutuse hajumine: mida rohkem inimesi on sündmuskohal, seda vähem tunneb igaüks neist isiklikku kohustust sekkuda. Alateadlikult eeldatakse, et keegi teine juba tegutseb või on pädevam olukorda lahendama.

Kriitikud kipuvad sellistes olukordades inimesi kiiresti südametuteks või empaatiavaesteks sildistama. Konstabeli hinnangul on sellised hinnangud aga ekslikud ja eiravad käitumist suunavaid keskkonnategureid. Inimkäitumist ei määra üksnes moraalne valmidus, vaid ka olukorra dünaamika, kus tegutsemist pärsib sotsiaalne ebakindlus.

Inimesed ei ole ideaalsed ning nende reaktsioonid sõltuvad paljuski hetkeoludest. Siltide kleepimine olukorras, kus tegutsejat on haaranud psühholoogiline tardumus, ei aita kaasa probleemi olemuse mõistmisele.