Psühholoog: kooliärevuse taga võib peituda konkreetne hirm

Psühholoog Minna Kruus rõhutab, et lapse kooliärevust ei tohiks kergekäeliselt võtta, kuna selle taga võib sageli olla kiusamine või muu konkreetne mure. Vanemate ülesanne on lapse tundeid kuulata, kuid vältida kooli vältimise strateegiaid.

Augusti lõpus, mil kooliaasta algus läheneb, suureneb märgatavalt laste ja noorte ärevus, mis peegeldub ka abivajajate pöördumistes. Peaasi.ee psühholoog Minna Kruus selgitab, et kuigi teatav ebamugavustunne on uue perioodi alguses loomulik, ei tohi lapse muret pelgalt kooliärevuse sildi all eirata.

Paljudel juhtudel peitub ärevuse taga konkreetne ja reaalne põhjus, mida laps ei pruugi osata või julgeda otse sõnastada. „Seal võib olla midagi, mis tekitab ebamugavust või hirmu,“ märgib Kruus. Üheks sagedasemaks ja tõsisemaks põhjuseks on kiusamine, mida vanemad peaksid õigel ajal tuvastama.

Füüsilised märgid ja lapse toetamine

Nooremate laste puhul väljendub sisemine pinge sageli füüsiliste sümptomitena, mida lapsevanemad ei pruugi esmapilgul kooliga seostada. Kõhuvalud, halvenenud tuju, seletamatu paha enesetunne või unehäired võivad olla otsesed märgid sellest, et laps tunneb kooli ees hirmu. Kruusi sõnul on oluline säilitada rahulik suhtlus ja jagada kooliminekuga seotud tegevused väiksemateks, hallatavateks sammudeks.

Ideaalne oleks perega enne õppeaasta algust maha istuda ja rutiinid läbi arutada, alates uneajast kuni igapäevase toitumiseni. Oluline on luua keskkond, kus laps tunneb, et tema hirmusid mõistetakse, kuid samas tuleb vältida kooli vältimist. „Ärevustunne on meiega kaasas, aga meie julgus on ka meiega kaasas,“ ütleb psühholoog, rõhutades, et ärevusega toimetulekut on võimalik õppida.

Vanema roll ja vastutus

Kooli algus on proovikivi ka vanematele, kes võivad samuti ärevust tunda. Kruus rõhutab, et täiskasvanu peab suutma oma emotsioone reguleerida ega tohiks koormata last oma hirmudega. Lapsele võib küll öelda, et ka lapsevanem tunneb muutuste ees ärevust, kuid vastutus oma tunnete eest jääb alati täiskasvanule.

Juhul kui lapse ärevus püsib ega taandu, on võimalik otsida professionaalset tuge. 12-26-aastased noored saavad pöörduda nõustamisele, kus fookus on ärevusega toimetuleku oskuste arendamisel ja igapäevarutiinide korrastamisel.