Psühhedeelse teraapia laiendamine Eestis: fookuses ravimresistentne depressioon

Sihtasutus TAIP soovib integreerida psühhedeelse teraapia osaksks Eesti tervishoiusüsteemist, et pakkuda uusi ravivõimalusi ravimresistentsest depressioonist vabanemiseks. Algatus keskendub praegu ketamiinile ning rõhutab ranget meditsiinilist järelevalvet.

Sihtasutus TAIP on alustanud dialoogi Eesti riigikoguga, eesmärgiga muuta vaimse tervise abi kättesaadavust ning integreerida psühhedeelse toimega ained osaksks ametlikust meditsiinilisest ravist. Organisatsiooni esmane fookus on ravimresistentse depressiooni all kannatavad inimesed, kellele tavapärased teraapiad või ravimid ei ole leevendust toonud.

Ketamiin kui alguspunkt

Sihtasutuse tegevjuht Oliver Berg rõhutab, et eesmärk pole ainete üldine vabastamine, vaid nende kontrollitud rakendamine tervishoius. Praegune tegevus keskendub suures osakss ketamiinile, mida juba kasutatakse meditsiinis anesteetikumina, kuid mida saab sihipäraselt rakendada ka terapeutilisel eesmärgil. Hinnanguliselt võib Eestis olla ligikaudu 40 000 inimest, kelle depressioon on ravimiresistentne, tähendades, et vähemalt kaks varasemat ravikatset pole andnud soovitud tulemust.

Erinevalt meelelahutuslikust tarvitamisest nõuab meditsiiniline psühhedeelikumide kasutamine rangeid protseduure. Ravi algab psühhiaatri hinnanguga sobivuse kohta, millele järgnevad ettevalmistavad sessioonid. Ravimi manustamine toimub alati tervishoiuasutuses professionaali valvsa pilgu all. Bergi kirjelduse kohaselt tähendab raviseanss sageli vaikuses lamamist, kus terapeut on kõrval, kuid aktiivne vestlus algab alles pärast aine toime taandumist, mil patsiendiga hakatakse analüüsima kogetud mõttemustreid.

Poliitilised ettepanekud

TAIP on esitanud Riigikogu fraktsioonidele kolm konkreetset ettepanekut olukorra parandamiseks. Esmalt taotleb organisatsioon vaimse tervise innovatsiooni ja arendustegevuse rahastamise suurendamist. Teiseks soovitakse teaduspõhiste ravivõimaluste laiemat juurutamist ning kolmandaks regulatsioonide ülevaatamist, mis praegu raskendavad psühhedeelsete ainete kasutamist nii teadusuuringutes kui ka kliinilises praktikas.

Oliver Berg toonitab, et kui riiklik süsteem ei võta nende meetodite arendamisel juhtrolli, kujuneb psühhedeelse teraapia kättesaadavus ebaõiglaseks: see jääb vaid nende pärusmaaks, kes suudavad teenuse eest erameditsiinis ise maksta. Ametliku ravivõimaluse loomine peaks aitama vältida olukorda, kus abivajajad katsetavad ainetega omal käel väljaspool meditsiinilist järelevalvet.