Privaatsus on õigus jääda tundmatuks, mitte varjata

Oliver Laas käsitleb Vikerraadio kommentaaris privaatsust fundamentaalse õigusena, mitte ainult kaitsmechhanismina neile, kellel on midagi varjata. Ta argumenteerib, et massijälgimine on ohtlik iseseisvale ühiskonnale, sõltumata inimese süüst või süütust.

Privaatsus on ühiskonna jaoks palju rohkem kui individuaalne mugavus. Oliver Laas toob välja, et levinud vastuargument privaatsuse kaitsele, "Mul ei ole midagi varjata", on fundamentaalselt vale lähtepunkt arutelus. See väide käsitleb privaatsust vaid kui kaitsevahendit neile, kellel on midagi salata, kuid tegelikkuses on privaatsus palju laiemal tähenduses oluline.

Esimese astmena tuleb mõista, et massijälgimine ja pidev monitooring muudavad ühiskonna dünaamikat isegi siis, kui inimesed ei tee midagi keelatud. Kui teadmata, kas sind jälgitakse, muudab see käitumist ja vabaduse tunnetust. See pole enam küsimus sellest, kas sul on midagi salata, vaid sellest, et sul on õigus olla jälgimata ja tundmatu.

Laas rõhutab, et privaatsus on konstitutsiooniliselt kaitstud õigus paljudes riikides, sealhulgas Euroopa Liidus. See pole karistus süüdlastele, vaid inimeste tegelikkus, mis kuulub kõigile, justnagu õigus omale ja oma perele.

Kommentaar tekitab olulist küsimust: kas ühiskond, kus kõiki jälgitakse, on vabam või piiratum? Laasi seisukoht on selge, privaatsus pole midagi, mida tuleks õigustada sellega, et sul on midagi varjata, vaid see on autonomia ja inimväärikuse küsimus.