Presidendikandidaatide survestamine ei ole demokraatlik kultuur

Lähenevate presidendivalimiste eel on tekkinud murettekitav tava, kus erakonnad survestavad kandideerima inimesi, kes on oma eitavast seisukohast juba korduvalt teatanud. Selline lähenemine kahjustab poliitilist kultuuri ja eirab indiviidi tahet.

Lähenevad presidendivalimised on toonud esile küsitava poliitilise dünaamika, kus erakonnad üritavad kandideerima sundida või meelitada inimesi, kes on oma soovimatusest juba korduvalt märku andnud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets on avalikult rõhutanud vajadust kutsuda kokku riigikogu vanematekogu, et otsida ühisosa õiguskantsler Ülle Madise võimaliku kandidatuuri toetamiseks.

Läänemetsa hinnangul võiks Madisel olla teoreetiline toetus kolmelt erakonnalt ning mitmelt fraktsioonitult saadikult, kuid olukorda komplitseerib valitsuskoalitsiooni ja eriti Reformierakonna, märgatav sisemine segadus. Sotsiaaldemokraatide liider on viidanud vajadusele selgitada välja ka Isamaa ja Keskerakonna positsioonid. Samas jääb õhku küsimus, kuivõrd on selline avalik ja jõuline survestamine eetiline, kui kandidaat on oma seisukoha juba sõnastanud.

Nii Madise kui ka ametnik Jonatan Vseviov on oma eitavat seisukohta seoses presidendiks kandideerimisega väljendanud korduvalt. Poliitilises kultuuris peaks lihtne „ei soovi” tähendama „ei”. Inimeste tahte ignoreerimine ja nende tahtevastane survestamine kõrge riigiameti kandidaadiks nõuab tõsist ümbervaatamist, sest selline käitumine võib pigem näidata poliitilist nõrkust ja suutmatust leida kandidaate, kes on ise valmis vastutust võtma.