Prantsusmaa annab Ukrainale SCALP-rakettide tootmislitsentsi, kuid toodang on aastaid eemal

Prantsusmaa annab Ukrainale litsentsid SCALP-tiibrakettide, AASM-juhitavate pommide ja koos Itaaliaga Aster 30 õhutõrjerakettide tootmiseks. See on esimene kord Prantsusmaa ajaloos, kui riik annab kellelegi oma relvade tootmislitsentsi. Sõjaline analüütik David Sharp hoiatab, et toodanguni kuluvad aastad isegi parima stsenaariumi korral.

Pariisis toimunud "koalitsiooni" tippkohtumisel teatasid Volodõmõr Zelenski ja Emmanuel Macron, et Prantsusmaa annab Ukrainale litsentsid SCALP-tiibrakettide ja AASM-juhitavate õhupommide tootmiseks. Koos Itaaliaga antakse litsents ka Aster 30 õhutõrjerakettide tootmiseks. Prantsusmaa pole varem kellelegi oma relvastuse tootmislitsentse edastanud.

Ukraina jaoks on see teine selline kokkulepe ühe nädalaga. Varem lubas Donald Trump anda litsentsid Patriot-süsteemide rakettide tootmiseks.

Ekspert: tee tootmiseni on pikk

Sõjaline analüütik David Sharp selgitab, et lubadusest tegeliku toodanguni on väga pikk tee. «See pole lihtne, ja mida kõrgtehnoloogilisem projekt, seda keerulisem. Vaja on seadmeid, Ukraina personali väljaõpet ja seejärel tootmise lokaliseerimist. Lõpuks ka lepingud, kes maksab, mis tähtaegadega ja kuhu kõik see rajada, sest aktiivse sõja ajal on iga selline ettevõte Venemaa jaoks prioriteetne sihtmärk,» ütles Sharp.

Ta lisas, et tootmiskoha valik pole sugugi lihtne otsus. «Rajada tuleb see kas kuskile kaitstud maa-alusesse kohta või välismaale. Aga kui ehitad välismaale, tuleb mängu teine riik ja Ukraina satub temast sõltuvusse,» selgitas analüütik.

Patriot-raketil poolteist aastat tootmisaega

Sharpi hinnangul venib SCALP-tüüpi rakettide tootmise käivitamine paratamatult aastaid. Võrdluseks tõi ta Patriot-raketi: «Patriot-raketid valmivad töö alustamisest kuni konveierilt tulekuni poolteist aastat. Ja see on siis, kui tootmine juba töötab, siin peame esmalt nägema tootmise enda loomist, mis pole sugugi triviaalne ülesanne.»

Seadmete hankimine, töötajate koolitamine ja tarnijate võrgustiku ülesehitamine nõuavad aega ning ressursse, mida sõdival riigil napib. Küsimused, kes lõpuks kõige eest tasub ja kuidas ehitustöid Venemaa rünnakute eest kaitsta, on veel vastuseta.