Pragmaatiline juhtimine Eestis nõuab ebamugavaid kompromisse

Majanduslikult pingelisel ajal on Eesti juhtidel aeg hüvasti jätta mugava moraaliga ja teha karme, kuid vajalikke otsuseid. Ideaalide asemel peab esikohale seadma riigi konkurentsivõime.

Headel aegadel on juhtimine lihtne. Ressurssi on küllaga ja iga strateegiline plaan tundub hea, sest majanduslik puhver andestab vead. Eestis oleme aga jõudnud olukorda, kus mustvalge maailmapilt enam ei toimi. Majanduslikud raskused suruvad ühiskonna olukorda, kus juhtidelt oodatakse midagi enamat kui lihtsalt sädelevat optimismi, oodatakse valmidust teha ebamugavaid valikuid.

Raskete otsuste paratamatus

Veel paar aastat tagasi oleksid mitmed tänased otsused välistatud eetilistel kaalutlustel. Saudi Araabia kapitali kaasamine piimatööstusesse või Rootsi vangide toomine siinsetesse kinnipidamisasutustesse, need ei ole enam küsimused, mida saab lahendada mugava moraaliga. Toona oleks ühiskondlik vastuseis sellistele sammudele olnud vältimatu, viidates inimõiguste probleemidele või julgeolekualastele riskidele. Täna on aga reaalsus karmim.

Eesti võitleb iga maksumaksja ja iga täiendava euro eest, mis riigikassasse laekub. Kui eesmärk on riigi majanduslik püsimine, siis kaotavad varem kindlana tundunud põhimõtted oma kaalu. See ei tähenda väärtuste täielikku hülgamist, vaid nende prioriteetide ümberhindamist kriisiolukorras.

Moraalne paindlikkus

Juhtimine Eestis nõuab praegu võimet taluda ühiskondlikku survet, mis tekib ebapopulaarsete otsuste tegemisel. Idealism on luksus, mida saab endale lubada majandusliku õitsengu ajal. Praeguses kontekstis on pragmaatilisus aga ainus jätkusuutlik strateegia. Otsustajad peavad olema valmis astuma samme, mis võivad tunduda ebamoraalsed, kuid on vajalikud riigi elujõu säilitamiseks. "Õige" ja "vale" vaheline piir hägustub paratamatult, kui kaalul on Eesti konkurentsivõime maailmaturul.