Põhja-Korea plaanib uut 50 000-mehelist vägede saatmist Venemaa sõtta Kurski rindele

Ukraina president hoiatab Põhja-Korea vägede massilisest naasmisest Venemaa sõjategevusse. Hoolimata varasematest rasketest kaotustest Kurski lahingutes, on sõjaline koostöö muutunud Pyongyangi jaoks oluliseks majanduslikuks ja geopoliitiliseks sissetulekuallikaks.

Ukraina president Volodymyr Zelensky on hoiatanud, et Põhja-Korea valmistub saatma Venemaale kuni 50 000 sõdurit, et toetada Moskvat jätkuvas sõjas Ukraina vastu. See plaan tähistab märkimisväärset laienemist vägede kohalolekus, mis 2024. aasta lõpus keskendus peamiselt Kurski oblasti piiride kaitsmisele.

Eelmine, 13 000-meheline Põhja-Korea kontingent kannatas lahingutegevuses suuri kaotusi. Ukraina luureandmete kohaselt hukkus esimeses laines umbes 3000 sõdurit ja veel 1500 sai haavata. Hoolimata verevalamisest on Venemaa territooriumil endiselt hinnanguliselt 8500 Põhja-Korea sõjaväelast, kes on jagatud nelja brigaadi ja opereerivad Venemaa "Põhja" väegrupi koosseisus, keskendudes peamiselt piirivalvele ja kaitsepositsioonidele.

Majanduslik kasu ja geopoliitiline nihe

Analüütikute hinnangul on Põhja-Korea liidri Kim Jong Uni otsus saata vägesid välismaale strateegiline risk, mis on end majanduslikult õigustanud. Relvamüügi ja vägede lähetamisega on riik teeninud hinnanguliselt 10 miljardit dollarit, mis moodustab märkimisväärse osa Põhja-Korea aastasest SKT-st. See sissetulek koos Venemaalt saadava toidu ja kütusega on aidanud Pyongyangil vähendada oma pikaajalist sõltuvust Hiinast ning positsioneerida end uues geopoliitilises reaalsuses.

Sõdurite väljaõppe ja varustuse tase on lahingutegevuses jäänud küsimärgi alla. Ukraina sõdurid, kes on Põhja-Korea vägedega Kurski rindel kokku puutunud, kirjeldavad neid kui halvasti varustatud üksusi, kellel puudusid sageli nii isikukaitsevahendid kui ka dokumentatsioon. Samas on nende distsipliin ja valmidus äärmuslikeks sammudeks, sealhulgas enesetapuks vangilangemise vältimiseks, tekitanud väljakutseid lahinguväljal.

Venemaa jaoks on välisvõitlejate kaasamine hädavajalik, kuna sõja neljandal aastal seisab Moskva silmitsi tõsise tööjõupuudusega. Luurehinnangute kohaselt kaotab Venemaa igakuiselt umbes 6000 sõdurit rohkem, kui suudab värvata, mistõttu on pöördutud lisaks Põhja-Koreale ka palgasõdurite poole Colombiast, Keeniast ja Kamerunist.