Piritast 1960. aastatel: mälupildid elust mereäärses külas

Eno Leies kirjeldab oma raamatus „Minu Pirita. Väike küla mere ääres“ tollast argipäeva, kus teeninduskeskused asusid tihti endistes elumajades. Autor heidab pilgu nii tollastele poodidele kui ka tervishoiukorraldusele, mis erines tänapäevasest märgatavalt.

Eno Leies toob oma teoses „Minu Pirita. Väike küla mere ääres“ lugejate ette meenutused 1960. ja 1970. aastate elust, mil Pirita oli praegusega võrreldes hoopis teistsugune paik. Raamatus kirjeldatud aegade Tallinnas toimis linnaosa infrastruktuur väga erinevatel alustel kui tänapäeval, mil kaubandus- ja teeninduspinnad on ehitatud spetsiaalselt oma otstarbeks.

Toona paiknesid peaaegu kõik teenindusasutused, sealhulgas kauplused, hoonetes, mis olid olnud kasutusel enne Teist maailmasõda. Need olid tihti endistelt omanikelt võõrandatud elumajad või muul viisil sõja ajal tühjaks jäänud pinnad, mis said uue elu riiklike ettevõtete ruumidena. See jättis Pirita linnapildile ja igapäevasele toimimisele omanäolise pitseri.

Teenuste korraldus Piritas

Kaubandusvõrk oli Merivälja tee ääres üles ehitatud just sellistesse olemasolevatesse, sageli kohandatud hoonestustesse. Leies toob esile, et see ei puudutanud vaid poode, vaid tervet toonast teenindusmaastikku, mis pidi hakkama saama piiratud võimalustega ja olemasoleva ehituspärandiga.

Selle perioodi üks olulisemaid sõlmpunkte oli Bornhöhe teel asunud polikliinik. See oli piirkonna tervishoiu süda, kus võtsid vastu nii hambaarstid kui ka rajooni üldarst. Hoonel oli tollases elukorralduses tsentraalne roll, kuigi patsientide vajadused ja arstiabi kättesaadavus toimisid toona teistsuguste reeglite järgi.

Arstivisiidid vanal ajal

Arstiabi olemus oli 1960. ja 70. aastatel sageli kodukeskne. Leies märgib, et haigestumise korral ei olnudki esmane mõte ise polikliinikusse kiirustada, vaid vastupidi, arst tuli patsiendi juurde koju. See oli tollase tervishoiusüsteemi loomulik osa.

Arsti liikumisvahendiks oli sel ajal Moskvitš, mille katusel säras punase ristiga latern ja millel olid vastavad eraldusmärgid. Arst ise autot ei juhtinud; polikliiniku käsutuses oli eraldi autojuht, kes vajadusel visiitidele sõidutas.