Piret Viirpalu: Eesti haridus ei tohi sõltuda valimistsüklist

Haridusekspert Piret Viirpalu rõhutab, et Eesti vajab haridusvaldkonnas selget ja pikaajalist ühiskondlikku kokkulepet, mis ületaks nelja-aastaseid valimistsükleid. Praegune killustatus ja strateegiate puudumine takistab tulevikuvajadustele vastamist, nõudes riigilt jõulisemat juhtimist.

Eesti haridussüsteem seisab silmitsi fundamentaalse probleemiga: meil puudub ühtne ja pikaajaline arusaam hariduse eesmärkidest, mistõttu hariduspoliitika taandub sageli lühiajalistele poliitilistele otsustele. Kuigi uuringuid ja analüüse toodetakse ohtralt, jääb nende praktiline rakendamine poolikuks.

Tartu Ülikooli tehnoloogiauuringute kaasprofessor Mihkel Solvak on viidanud, et viimase kümne aasta jooksul on Eesti hariduse teemal koostatud vähemalt 420 000 lehekülge materjale. See maht, mis ulatuks tornina Pika Hermannini, näitab, et puudus pole mitte infost, vaid selle kasutamisest ühtse strateegia kujundamiseks. Riigil puudub terviklik vaade sellele, millist tuleviku Eestit haridus aitab ehitada.

Riik peab seadma suuna

Eesootavad aastad 2027-2030 toovad kõrgharidusse demograafilise nihke, kus õppijate arv kasvab ligikaudu tuhande inimese võrra aastas. See periood nõuab strateegilist planeerimist, kuhu suunata riigi ressursid ja tähelepanu. Praegune praktika, kus riik ootab kõrgkoolidelt endilt selgitusi vajaduste kohta, on ebaefektiivne. Omanik ehk riik peab ise sõnastama arengusuunad ja spetsialistide vajaduse, mitte jätma seda asutustevaheliseks läbirääkimiseks.

Taanis rakendatud mudel pakub siin selget eeskuju. Sealne riik määrab kindlaks, millist ühiskonda ja milliseid professionaale tulevikus vajatakse, kohandades vastavalt nii õppekohad, rahastuse kui ka praktikavõimalused. See tagab, et ressursid suunatakse sinna, kus neid kõige enam tarvis läheb, selle asemel et toetuda juhuslikule nõudlusele.

Kultuur ja majandus

Kriitiliste tööjõuvajaduste kõrval ei tohi unustada humanitaarvaldkondi, mis kannavad Eesti rahvuslikku identiteeti. Kultuurivaldkonna ja loomekõrgkoolide toetamine ei ole vaid majandusliku tootlikkuse küsimus. Euroopa Liidu 2026. aastal vastu võetud deklaratsioon "Europe for Culture, Culture for Europe" kinnitab, et kultuuriline mitmekesisus on Euroopa identiteedi alustala. Eesti jaoks tähendab see kohustust hoida alal oma keelt ja kultuuri ka professionaalses järelkasvus, olenemata otsestest tööturuprognoosidest.

Ühise tulevikuvaate leidmisel võiks kandvat rolli mängida Eesti Vabariigi President. Kuigi põhiseadus ei anna presidendile hariduspoliitika kujundaja rolli, on ta kohustatud seisma riiklike ja pikaajaliste huvide eest. Just see positsioon võimaldaks presidendil olla hariduse kui pikaajalise strateegilise kokkuleppe eestkõneleja, tagades, et haridus ei jääks üksnes päevapoliitiliseks tööriistaks.