Piret Jaaksi uus romaan "Päikeseuskujad" avab 19. sajandi Vormsi rannarootslaste saatuse

Piret Jaaksi värske teos "Päikeseuskujad" toob lugeja ette 19. sajandi Vormsi elanike eksistentsiaalsed valikud. Raamat põimib ajaloolised sündmused fiktsiooniga, keskendudes rannarootslaste võitlusele oma identiteedi ja vabaduse eest suurvõimude surve all.

Kirjanik ja dramaturg Piret Jaaks on avaldanud romaani "Päikeseuskujad", mis asetab tegevuse 19. sajandi Vormsile. Autor nimetab saart teoses Ussisaareks, tuues esile koha kui vältimatu teguri tegelaste otsuste kujunemisel. See geograafiline raamistik pole pelgalt taust, vaid aktiivne osaline, mis justkui talletab saarel langetatud raskeid valikuid ega lase neil kergesti ununeda.

Teose keskmes on rannarootslaste kogukond, kes seisab ajalooliselt keerulise valiku ees: jääda oma kodusaarele, kus elu muutub üha väljakannatamatuks, või põgeneda Rootsi. See pole pelgalt asukoha küsimus, vaid võitlus vabaduse nimel ajal, mil nii Venemaa keisririik kui ka kohalikud baltisaksa mõisnikud kogukonda üha valusamalt pigistavad. Peategelased Ida ja Maria esindavad kahte vastandlikku teed, lahkumist ja jäämist, mida saadab pidev eneseotsing.

Jaaks kasutab jutustuses rikkalikult ajaloolisi viiteid. Lugejani jõuavad episoodid nagu lasterööv Kuramaa aadli heaks või hiiurootslaste sundküüditamine Ukrainasse. Need reaalsed sündmused on kirjanik on põiminud rahvapärimuse ja mütoloogiaga. Eriti tähelepanuväärne on valguse motiivi käsitlemine, mis algselt positiivsena näivast "päikeseusust" moondub loo edenedes ambivalentseks ja kohati petlikuks sümboliks.

Romaani stiil on tihe ja keskendub pigem kogukonna kui üksikisiku saatusele. Autor ei heitu ajaloofaktide ees, vaid laseb neil raamatu kulgu ja tonaalsust dikteerida. "Päikeseuskujad" on pühendus rannarootslastele, pakkudes sügavat vaatepunkti ajastule, mil kodu ja vabadus ei käinud enam käsikäes.