Peterburis suri 67-aastasena tuntud telesaatejuht Sergei Šolohhov

18. juulil lahkus 67-aastasena Peterburis tuntud teleajakirjanik Sergei Šolohhov, kes oli perestroika-aegse televisiooni üks ikoonilisemaid tegelasi. Teda tuntakse eelkõige saadete „Pjatoje Koleso“ ja „Tihhi Dom“ kaudu ning kuulsa „Lenin on seen“ telehoaxi ühe autorina.

18. juulil suri Peterburis 67-aastasena tuntud telesaatejuht ja ajakirjanik Sergei Šolohhov. Ta oli üks perestroika-aegse televisiooni silmapaistvamaid tegelasi, keda mäletatakse eelkõige publitsistlikest saadetest „Pjatoje Koleso“ („Viies ratas“) ja filmidele pühendatud „Tihhi Dom“ („Vaikne maja“).

Šolohhov sündis ja tegutses peamiselt Peterburis. Tema karjäär televisioonis algas 1980ndate lõpus, kui ta kohtus Haifa festivalil tollase telejuhi Bella Kurkovaga. Kurkova märkas tema potentsiaali ning Šolohhovist sai kiiresti üks uue põlvkonna teleajakirjanikke, kes tõi ekraanile iroonilise ja intellektuaalse stiili, mis erines tollasest ametlikust telekultuurist.

Kultuslik sketš televisioonis

Tema kõige kuulsam telehetk pärineb 1991. aasta jaanuarist. Saatesarjas „Pjatoje Koleso“ vestles ta muusik Sergei Kurjohhiniga, kes esitas kuulsa, iroonilise teooria, et Vladimir Lenin oli tegelikult seen ja raadiolaine. See sketš muutus kiiresti kultuslikuks. Aastakümneid hiljem on seda episoodi toodud esile kui näidet meedia võimest manipuleerida avaliku arvamusega ning publiku toonasest naiivsusest, kus absurdne väide võeti tõepärasena vastu.

Lisaks teledebattidele oli Šolohhov haritud filoloog. Ta kaitses dissertatsiooni Puškini teoste teatritõlgendustest ning on andnud loenguid Harvardi ülikoolis. Ta pühendus oma hilisemal eluperioodil dokumentaalfilmidele, keskendudes režissööridele nagu Aleksei German, Nikita Mihhalkov ja Aleksei Balabanov.

Viimastel aastatel elas ta tagasi tõmbunult. Tema abikaasa, tuntud kriitiku Tatjana Moskvina surm mõjutas teda tugevalt. Sellest hoolimata jätkas ta filmide monteerimist ja reisimist erinevatele filmifestivalidele, sealhulgas Viiburi „Aken Euroopasse“ ja Moskva rahvusvahelisele filmifestivalile. Tema viimaseks suuremaks tööks jäi Kurjohhinile pühendatud dokumentaalfilm, mille ta avaldas vaid kuu enne oma surma.