Paul Taylor: NATO Ankara tippkohtumine elas üle, aga kui kauaks?

NATO Ankara tippkohtumine kujunes taas närvesöövaks seikluseks Donald Trumpiga, kes pendeldas Gröönimaa-ähvarduste ja Ukraina-lubaduste vahel. Euroopa liitlased on otsustanud oma kaitsevõimet tugevdada, kuid ebakindlad, kui palju nad USA toetusele loota saavad.

NATO liitlased selgusid Donald Trumpiga peetud Ankara tippkohtumiselt, kuid 77-aastase kaitseliidu tulevik jääb ebakindlaks niikaua, kuni ettearvamatu ja kättemaksumeelne USA president Valges Majas istub.

Trump varastas taas kõik pealkirjad: ähvardused haarata kontrolli Gröönimaa üle, kaubandusboikott Hispaaniale, Iraani liidrite nimetamine «prügiks» ning USA sõjalennukite pommitamised Hormuse väina ääres. Ükski NATO kommuniké ei suuda sellise meediamüraga võistelda.

Mida Putin sellest kõigest nägi?

Olulisem küsimus on, kumb vaatemäng jõudis Vladimir Putini silme ette, Trump NATO-d laamendamas või Ankara deklaratsiooni selge kinnitus kollektiivkaitsele artikkel 5 alusel. Risk on, et Putin pöörab rohkem tähelepanu Trumpi lõhkumiskuulile kui liitlaste ühtsusvannetele. Kes saaks teda süüdistada, kui ta järeldaks, et see USA president ei liigutaks näpugi, kui Venemaa teeks äkilise territoriaalhaarangu mõne Balti riigi vastu?

Ankara kohtumine pidi keskenduma kolmele eesmärgile: viia kaitsekulu 5 protsendini SKTst aastaks 2035, kiirendada kaitsetööstust ja panna Ukraina toetus pikemaajalisse raami. Paberil linnukesed löödud. Tegelikkuses teatasid liitlased kümnetest miljarditest dollarites sõjatehnikaostudest, õhutankerid, kaugmaaraketid, õhukaitsesüsteemid, mis näitavad, et Euroopa ja Kanada kirjutavad suuri tšekke isegi siis, kui USA osa vägesid Euroopast tagasi tõmbab.

Ukraina tuli tugevamalt välja

Suurim muutus võrreldes eelmise aasta Haagi kohtumisega: USA nõustus tugeva Ukraina-toetuse deklaratsiooniga. Vaid 16 kuud pärast seda, kui Trump Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid Ovaalkabinetis maha tegi, kuulutab NATO ametlikult, et «Ukraina panustab transatlantilisse julgeolekusse» ning liitlased seisavad ühtselt Ukraina vabaduse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse eest.

Selle pöörde taga on Mark Rutte, keda lihtne on pilgata kui kõrgeimat Trump-meelitajat, kuid kes väärib kiitust Trumpi Kyivi-poolele toomise eest. Sama kehtib Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Saksamaa kohta, kes kaitsesid Zelenskõid ning aitasid tal vastu seista USA survele võtta vastu ebaõiglane relvarahu, mis premeeriks Putinit territoriaalsete järeleandmistega.

Revolver laual

Kaitseminister Pete Hegseth teatas, et Pentagon vaatab kuue kuu jooksul üle oma vägede Euroopa-kohaloleku ning andis mõista, et Washington võib väedetašeeringuid kasutada «läbikukkunud» liitlaste karistuseks. Kas läbikukkumise mõõdupuuks on kaitsekulu puudujääk või toetuse puudumine USA Iraani-sõjale, jäi selgitamata.

Türgi president Recep Tayyip Erdoğan kinkis tippkohtumise külalistele kohandatud graveeritud revolvri koos päris padrunite ja kõigega. Autokraadist lahke peremees leidis võib-olla uue metafoori liidu seisukorra kirjeldamiseks: vene rulett ringiratast.

Paul Taylor on Euroopa Poliitikakeskuse vanemteadur.