Pärnu Endla «amletH», kaunis kakofoonia, mis loogikast hoolimata võlub

Pärnu Endla teatri lavastus «amletH» Kaili Viidase käe all pakub vaatemängu, kus erinevad ajastud segunevad Shakespeare'i originaaliga vabalt ja reeglitevabalt. Arvustaja tunnistab, et teatrimäluga vaatajale tekitab see pigem segadust kui naudingut, samas kui värskel pilgul pealtvaatajal on võimalus leida rohkelt lusti. Lavastus põimib omavahel Shakespeari «Hamleti» ning Tom Stoppardi «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud».

Pärnu Endla teatris on praegu mängus lavastaja Kaili Viidase käe all valminud «amletH», teos, mis mängib Shakespeare'i «Hamletiga» vabalt ja isepäiselt, segades eri ajastuid ning allikaid ühe lavaõhtu sisse.

Arvustaja tunnistab ausalt, et kavalehel lubatu täitub laval kuhjaga: stseenid vahetuvad vastavalt sellele, millisest allikast nad pärinevad, ning loogikale pole Küüni rõdul paigutatud publikul eriti võimalik toetuda. Parafraseerides Shakespearet ennast: ses hulluses ei ole kübetki järjekindlust.

Värske pilk versus teatrimälu

Paradoks seisneb selles, et just selle ebakorrapärasuse tõttu võib lavastus olla hoopis meeliköitvam vaatajale, kellel puudub «Hamletiga» isiklik side. Neile pakub «amletH» tuhat korda ehedamat lusti kui teatrimäluga õnnistatud, või koormatud, vanemale inimesele, kes üritab visalt aru saada, mille nimel see kaunis kakofoonia loodi.

Lavastus põimib sisse ka Tom Stoppardi kuulsa näidendi «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud». Nimitegelased Ros ja Guil, keda kehastasid Ireen Kennik ja Liis Karpov, viskavad korraks Stoppardi tekstiga kulli ja kulli kah, aga sinnapaika see jääb, jätkamata jääb pikemalt mõnda ühtset niiti.

Kavalehe saatesõna ja eneseiroonia

Arvustajat paneb mõtlema ka Viidase lavastuste kavalehed ise: kui kõrge on nois tekstides eneseparoodia protsent? Vastust pole lihtne leida, kuid küsimus iseenesest iseloomustab lavastuse meelelaadi, tõsist võetuna ja naljana mõistetuna on «amletH» samaaegselt mõlemad.