Õpetaja Triin Viiron: kas ilus loodus korvab madalat palka Hiiumaal?

Õpetaja Triin Viiron reageerib raadiosaates tehtud märkusele, et Hiiumaa õpetajad saavad madala palga eest hüvitist ilusast loodusest ja elukaaslasel hea palga näol. Artikkel tõstatab küsimuse, kas see on tõsine seisukoht või tehtud naljaga.

Hommikusel raadioringhäälingul anti ülevaade päevalehtede sisust, mil kõne alla tuli Õhtulehe lugu õpetajate palkadest üle Eesti. Selgus, et kõrgeim keskmine brutopalk on Narva-Jõesuus – üle 3100 euro kuus – samas kui madalaim on Hiiumaal, kus õpetajad teenivad keskmiselt vaid 1950 eurot.

Kuid probleem polnud arvudes endis. Saates nenditi, et Hiiumaa madalal õpetajapalgal pole tegelikult häda midagi – saarele on ju ilus loodus. Ja kui elukaaslasel peaks olema hea palk, siis saabki täitsa mõnusalt ära elada. Õpetaja Triin Viiron jäi seda kuulates kodust väljumise pooleli.

Kas see oli nali?

Viiron tõstatab lihtsa, kuid terava küsimuse: kas taoline kommentaar oli mõeldud naljana, öeldi tõsise näoga või keel põses? Vastus sellele määrab palju rohkem kui lihtsalt saatejuhi meeleolu – see peegeldab suhtumist haridustöötajate väärtusesse ühiskonnas.

Sellised märkused – et loodus ja partneri sissetulek kompenseerivad töötasu puudujäägi – pole haruldased, kuid need vähendavad õpetajatöö professionaalset väärtust. Töö on töö sõltumata elukohast, ja palk peaks kajastama tehtud tööd, mitte maakondlikku maastikuilust.

Palgalõhe õpetajate vahel

Narva-Jõesuu ja Hiiumaa vaheline üle 1150-eurone palgavahe õpetajate seas tõstatab tõsisema küsimuse regionaalsest ebavõrdsusest haridussüsteemis. Selle asemel et arutleda, kuidas madalat palka loodusvaatega kompenseerida, tuleks küsida, miks see lõhe üldse eksisteerib ja kuidas seda vähendada.