Öö häirekeskuses: mida peidab number 112 teine pool

Eelmisel aastal helistati hädaabiliinile 112 ligi 954 800 korral. Vastatud kõnedest 65% nõudsid kiirabi, politsei või päästjate sekkumist. Ajakirjanik veetis ühe õhtu häirekeskuse Põhja keskuses päästekorraldaja kõrval, et näha, millised olukorrad jõuavad abi küsimiseni.

Häirekeskuse Põhja keskuses ei peatu töö hetkekski. Iga minut võib tuua uue kõne, vahel on see mure silmavalu pärast, vahel teade, et keegi on kellegi kallal noaga. Ühe õhtu jooksul päästekorraldaja Kertu Kaaresti kõrval istudes saab selgeks, et number 112 taga peitub palju enamat, kui enamik inimesi ette kujutab.

Ligi miljon kõnet aastas

Eelmisel aastal helistati hädaabiliinile 112 ligi 954 800 korral. Vastatud kõnedest 65% olid seotud olukorraga, mis nõudis kiirabi, politsei või päästjate väljasõitu, või siis terviseprobleemiga, mis küll otsest väljakutset ei vajanud, ent nõudis telefoninõustamist.

Arvud on märkimisväärsed, see tähendab, et keskmiselt helistatakse 112-le enam kui 2600 korda päevas. Päästekorraldajad peavad sekunditega hindama, millist abi inimene vajab, ning suunama selle kiiresti õige üksuse poole.

«Kommi andnud», öö kõige keerulisem kõne

Ühe varahommikuse kõne teeb ema, kelle sõnul on keegi tema põhikooliealisele pojale peol «kommi andnud». Päästekorraldaja Kaaresti nägu pingus, sellised kõned nõuavad rahulikku pead ja täpset küsitlemist. Tuleb välja selgitada, mis täpselt toimus, millal, millises seisundis laps praegu on ja kus nad asuvad.

Sellised olukorrad illustreerivad hästi, miks päästekorraldaja töö on palju keerulisem kui lihtsalt kõnedele vastamine. Igal kõnel on oma kontekst, mida tuleb kiiresti mõista, sest vale otsus võib maksta elu.

Töö, mis jätab jälje

Kertu Kaarest räägib, et pikk vahetus häirekeskuses nõuab suurt vaimset vastupidavust. Kõned ei ole alati dramaatilised, paljud on igapäevased mured või eksihelistamised, ent need, mis on tõsised, jäävad meelde.

Häirekeskus töötab ööpäevaringselt. Põhja keskus katab muu hulgas Tallinna ja selle lähiümbruse, kus elab suur osa Eesti elanikkonnast. Päästekorraldajad peavad valdama nii eesti kui ka vene keelt, kuna kõnesid tuleb mõlemas keeles.

Õhtu lõppedes on selge: number 112 taga on inimesed, kes teevad iga päev tööd, millest sõltuvad teiste elud, ja kes teevad seda sageli täiesti märkamatult.