«Õnne 13», eesti telemaastiku vaikne maa sool

«Õnne 13» on üle kolme aastakümne olnud Eesti televaatajate igapäevaelu lahutamatu osa. Sari toimib popkultuuri infratasandil, isegi need, kes end fännideks ei pea, teavad tegelasi ja nende saatusi. Praegune stsenarist Andra Teede on märkinud, et noored vaatavad seda pohmelliga.

«Õnne 13» on Eesti pikima telemaastiku sari, mis on suutnud püsida vaatajate südames juba enam kui kolm aastakümmet. Esimene osa läks eetrisse 30. oktoobril 1993 ning tänaseks on sarjast saanud midagi enamat kui lihtsalt telesaade, see on kultuurinähtus, mis elab edasi ka nende teadvuses, kes seda järjepidevalt ei vaata.

Naised mootoritena, mehed mõtlejatena

Sarja algusaegadest peale on silmapaistev, et naised, Mare, Alma, Are, Jane, Annemai (Garmen Tabor) ja teised, on need, kes asju ajavad ja eluratast käimas hoiavad. Meestel on pigem filosoofilisem roll: lesida, mõtiskleda ja elutarkusi jagada. Sarja esimene režissöör Tõnis Kask on rääkinud vanameeste filosoofia olulisusest just selle sarja kontekstis, see aeglane ja rahulik ellusuhtumine on üks «Õnne 13» kaubamärke.

Stsenarist Andra Teede, kes on sarja kirjutanud alates 2014. aasta sügisest, on maininud, et noorematele inimestele meeldib «Õnne 13» pohmelliga vaadata. Selles pole midagi üllatavat, sarjal on narkootiline rahulikkus, aeg voolab seal omasoodu, ilma kiirustamise ja krampideta. Sarnast efekti on märgitud ka 1990ndate Briti lasteseriaali «Teletubby» puhul, mida peeti tollal hoopis teistsuguse publiku lemmikuks.

Camp-esteetika ja Facebooki grupid

Sarjal on oma camp-mõõde, mida rõhutab ka aktiivne Facebooki kogukond, kus jagatakse kontekstist välja rebitud kaadreid ja fotostille. Kontekstiväliselt, või õigemini uude, tihedamasse konteksti asetatuna, muutuvad need hetked eriti naljakaks ja omapäraseks. «Õnne 13» sümbolid ja korduvad stseenid on saanud elu iseseisvalt, väljaspool teleekraani.

See on märk tõelisest popkultuurist: sari toimib infratasandil, seal kus seda ei märgatagi. Nagu hittlugu, mida ei tunta nime järgi, kuid mis on niisama tuttav bussis, taksos või kaubanduskeskuses kõrvust mööda libisedes. «Õnne 13» on see ühine asi, mida ajada, maa sool Eesti teleruumis.

Kolm aastakümmet, mitu kätt roolis

Sarja ajalugu on pikk ja põlvkondadevaheline. Idee autor ning esimene stsenarist oli Astrid Reinla, talle järgnes Kati Murutar. Alates 1996. aastast kirjutas stsenaariumi Teet Kallas, hiljem vaheldumisi Urmas Lennuk ning lõpuks Andra Teede. Lavastaja vahetuspunkt saabus 2003. aastal, kui Tõnis Kaskilt võttis teatepulga üle Ain Prosa, kes seda rolli tänaseni täidab. Alates 1997. aastast on sarja kaastootja Balti Video (BEC).

Hakklihakaste, mis sarja esimeses osas tekitab debatti ja nälga korraga, on justkui sümbol kogu sarjale endale: lihtne, kodune ja mõnevõrra keeruline korraga.