Okupatsioonitrauma Eestis ja pilk ajalukku

Ajakirjanik Ene Pajula mõtiskleb taasiseseisvumispäeva eel, kas okupatsioonist jäänud trauma on eestlaste seas tegelikult olemas või on tegemist välise vaatega. Teema tõstatus taas aruteludes varalahkunud ajakirjaniku Teet Korsteni viimaste kirjutiste valguses.

20. augustil, Eesti taasiseseisvumispäeval, tõusevad sageli esile teemad meie kollektiivsest mälust. Ajakirjanik Ene Pajula on vaadelnud väiteid, nagu kannataksid eestlased endiselt Nõukogude Liidu okupatsioonist põhjustatud sügava trauma ja alaväärsuskompleksi käes.

Seda seisukohta on avalikus ruumis viimati puudutanud ka varalahkunud ajakirjanik Teet Korsten. Väliseestlaste seas esineb vahel arvamusi, et see pärand mõjutab meie ühiskonda tänaseni, olles justkui nähtamatu taak, millest me ise ei pruugi teadlikud ollagi.

Pajula tunnistab, et esialgu kõlas idee traumast võõrana, justkui see ei puudutaks teda ennast. Süvenedes küsimusse, kas ta on selliseid ilminguid kogenud, jõudis ta järeldusele, et ehk on see küsimus pigem ajastu ja vaatenurga küsimus. Tema hinnangul võib olla tegemist protsessiga, millega ühiskond on suures osas juba aastakümneid tagasi silmitsi seisnud ja teatud mõttes ka lahendanud.