Õigus ja sümbolid: Carri Ginter leiab, et Eesti politsei tõlgendamispiir on liiga avar

Advokaat Carri Ginter väidab, et Eesti korrakaitse läheneb keelatud sümbolite kasutamisele liialt ühekülgselt. Tema hinnangul vajab seaduse rakendamine mitte muutmist, vaid paremat arusaamist kontekstist.

Advokaat ja õigusteadlane Carri Ginter kritiseerib Eestis kujunenud praktikat, kus politsei menetleb ajalooliste sümbolite kasutamist liiga kitsalt ja konteksti arvestamata. Tema sõnul on praegune seadusandlus piisavalt selge, kuid selle rakendamisel kaldutakse ülereageerimisse.

Kontekst kui võtmetegur

Ginter rõhutab, et 2022. aastal pärast Venemaa täiemahulist rünnakut Ukrainale kehtestatud seadusesäte ei ole mõeldud tühistama märki kui sellist. Eesmärk oli kaitsta sõja eest põgenenud inimesi ja takistada agressiooni toetavate demonstratsioonide toimumist. Advokaadi sõnul on aga praegune praktika hakanud karistama inimesi, kelle sümbolite kasutamine on kaugel vaenu õhutamisest.

Ta toob näiteks olukorra Sinimägedes, kus Wehrmachti embleemiga peakatet kandnud inimesi on trahvitud. Samuti on politsei uurinud mootorratturite kotkakujutisi, eeldades ekslikult kuritegelikku sisu. Ginteri hinnangul on selline lähenemine ebamõistlik: kotka kujutis mootorrattal viitab suurema tõenäosusega esteetilisele eelistusele, mitte Teise maailmasõja õigustamisele või Eesti okupeerimise toetamisele. Ta rõhutab, et 99 protsendil juhtudest on sümboli kandja lihtsalt huviline, mitte ideoloogiline toetaja.

Sõnavabadus ja ühiskondlik tasakaal

Arutelu ajendas hiljutine juhtum, kus Eestis litsentseeritud veebikasiino otseülekannetes esines neonatsina tuntud isik. Kuigi sisu oli avalikkust häiriv, ei leidnud politsei selles vaenu õhutamise tunnuseid. Ginteri sõnul on see õige otsus, sest sõnavabadus kaitseb ka seisukohti, mis on šokeerivad või solvavad. Põhiseadus ei keela tema sõnul käituda viisil, mis teisi ärritab, kuni ei ületata süüteokoosseisu piire.

Ta hoiatab, et ühiskond ei tohiks liikuda suunas, kus keelatakse kõik, mis võib kedagi solvata. Alternatiiviks on noorte kasvatamine ja kriitilise mõtlemise arendamine. Ginter võrdleb praegust tendentsi Nõukogude Liidu tsensuuriga, kus riik dikteeris, mida tohib vaadata või mõelda. Tema sõnul ei vaja kehtiv paragrahv muutmist, vaid politseinike ja ühiskonna paremat arusaamist sellest, et määrav on agressiooni õigustav kontekst, mitte märk ise.