Ohtu on teada, lahendus tuleb hiljem: mida kolme nädala liiklusuudised Eesti teede kohta ütlevad

Oktoobri jooksul on avalikuks tulnud mitu eri tasandi liiklusohutuse lugu: Haljala-Kukruse neljarealine trassikoridor, politsei tihendatud järelevalve 20 ohtlikul teelõigul, leinava isa nõue karmistada töömasinate kontrolli ja politsei soov konfiskeerida keelatud elektritõukerattad kohtu loata. Need lood näitavad sama mustrit: ohu tunneb riik ära ammu enne, kui püsiv lahendus valmib. Vahepealse aja katavad järelevalve, ajutised piirangud ja inimeste endi valikud. Pala koolibussi tragöödia 30. aastapäev tuletab meelde, mis on mängus.

Liiklusohutusest räägitakse tavaliselt statistika ja trahvide keeles. Oktoobri teisel ja kolmandal nädalal tuli aga avalikuks mitu lugu, mis ei näi esmapilgul seotud, kuid mille taga on sama küsimus: kes vastutab selle eest, et ohtlik koht, ohtlik masin või ohtlik valik ei lõpeta inimelu, ajal mil püsiv lahendus pole veel valmis?

Mis juhtus kümne päeva jooksul

11. oktoobril möödus 30 aastat Pala koolibussi õnnetusest Jõgevamaal. 1996. aasta 11. oktoobril hukkus selles kaheksa last ja üheksa sai vigastada. Kohalikus kogukonnas on see mälestus püsinud tänaseni.

12. oktoobril andis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium teada, et Haljala ja Kukruse vahele on määratletud neljarealise maantee trassikoridor. See on viimane Tallinn-Narva maantee lõik, mida tuleb ajakohastada, et tõsta liiklusohutust ja sõidukiirust. Samal päeval ilmus ka meie praktiline lugu esimese auto ostmisest: 5000-eurose eelarvega saab osta nii võimsa vana luksusauto (350 hobujõudu) kui ka palju uuema ja ohutuma väikeauto. Algajale juhile võib esimene neist osutuda eluohtlikuks valikuks.

18. oktoobril nõudis Jaan Velström, et vanade töömasinate ohutuskontrolli karmistataks. Kolm aastat tagasi Kuusalu vallas Hara teel juhtunud õnnetuses hukkusid tema isa ja kaheksa-aastane laps. Velströmi hinnangul kujutavad need masinad liikluses jätkuvalt ohtu.

20. oktoobril teatas politsei, et tihendab järelevalvet 20 ohtlikuks tunnistatud maanteelõigul, kus juhid eiravad hoiatussiltidest hoolimata kiirusepiiranguid. Transpordiamet ja politsei rõhutavad, et järelevalve on vajalik kuni kavandatud teeremonditööde tegemiseni.

21. oktoobril selgitas PPA liiklusjärelevalve talituse juht Sirle Loigo, et riik vajab õigust keelatud ja nõuetele mittevastavad elektritõukerattad käibelt kohe eemaldada, ilma kohtu loata. Tema sõnul on neid kasutanud ka alaealised ning see on viinud traagiliste õnnetusteni.

Ajapuhver: kus järelevalve peab asendama tee

Kõige selgemalt joonistub muster välja kahe uudise kõrvutamisel: Haljala-Kukruse trassikoridor ja 20 ohtlikku lõiku.

Trassikoridori avalikustamine tähendab, et riik on otsustanud, kus tulevane neljarealine tee kulgeb. See ei tähenda, et tee on ehitamisel. Ministeeriumi teatest nähtub, et see on Tallinn-Narva maantee viimane ajakohastamist vajav lõik. Selle teega on Ida-Virumaa ja Tallinna vahel iga päev seotud tööle, õppima ja asju ajama sõitjad ning raskeveokid. Kuni uut lõiku pole, kasutavad inimesed vana.

Politsei teade 20 ohtliku lõigu kohta kirjeldab sama olukorda teisest otsast. Piirangud ja hoiatusmärgid on juba paigas, kuid osa juhte ei pea neist kinni. Politsei ise ütleb, et tihedam järelevalve on vajalik, kuni remonditööd on tehtud. Sellest võib teha lihtsa, kuid ebameeldiva järelduse: märk ei asenda tee parandamist ja kiiruskaamera või patrull ei asenda märki. Iga järgmine tase on vajalik seetõttu, et eelmine ei toimi.

Autojuhile tähendab see eelkõige seda, et ohtlikud lõigud on tulevikus kontrollitumad. Riigile tähendab see jooksvat kulu: politseitöötundide kulu tuleb kanda seni, kuni ehitaja pole kohale jõudnud. Mida kauem remont viibib, seda pikemaks venib ajutine lahendus.

Reeglid, mis ei jõua tehnikale järele

Kaks teist lugu räägivad sõidukitest, mida seadus kas ei hõlma piisavalt või ei suuda piisavalt kiiresti hõlmata.

Velströmi nõue puudutab raskeid ja vanu töömasinaid. Tema argument on, et ohutusnõuete puudujäägid jätavad liiklusesse masinad, mis ei peaks seal olema või vähemalt peaks nende tehnilist seisukorda rangemalt kontrollima. Kuusalu õnnetus juhtus kolm aastat tagasi, nüüd tõstab teema taas esile üks omastest. See on tüüpiline muster: reegli muutmist nõuavad enamasti need, kes on tagajärgi kõige valusamalt tunda saanud, mitte järelevalveasutused.

Elektritõukerataste puhul liigub nõudmine vastupidises suunas. Siin ei ütle ametnik, et kontroll on liiga lõtv, vaid et riigil puudub kiire tööriist. Loigo sõnul vajab politsei õigust keelatud ja tehnilistele nõuetele mittevastavad tõukerattad ilma kohtuta konfiskeerida. Praegu see võimalus puudub, seega võib ohtlik vahend jääda kasutusse ka pärast politsei sekkumist.

Siin on kaalumisel kaks väärtust. Ühelt poolt on lapsed ja noored, kelle kasutatud vahenditega on juhtunud traagilisi õnnetusi. Teiselt poolt on omandiõigus ja põhimõte, et vara äravõtmiseks on vaja sõltumatut otsust. Mõlemat on võimalik kaitsta, kuid see eeldab, et õigusakt sõnastatakse täpselt: mida loetakse keelatud sõidukiks, kes selle tuvastab ja kuidas saab omanik otsust vaidlustada.

Valik, mida ükski reegel ei tee ära

Tabeli viimane rida on teistsugune. Esimese auto lugu ei räägi puuduvast seadusest, vaid otsusest, mille teeb noor inimene koos vanematega. Viis tuhat eurot ostab väga erinevaid sõidukeid. Meie loo põhisõnum on, et 350-hobujõuline vana luksusauto võib esmase sõidukogemusega juhi jaoks olla surmalõks, samas kui märksa uuem väikeauto on ohutum.

See on oluline seetõttu, et riiklikud meetmed, olgu need märgid, kontroll või konfiskeerimine, jõuavad inimeseni alles pärast vigu. Ostuotsus tehakse aga enne esimest sõitu. Kui kõik teised tasemed on aeglased, jääb perekonnale kõige kiirem ja odavam vahend: küsida, kas auto on selle juhi jaoks sobiv, mitte ainult, kas see on hinna eest võimas.

Mida Pala meile täna ütleb

Pala koolibussi õnnetuse 30. aastapäev ei ole selle analüüsi sisuline tõestus: me ei väida, et tänased lood tulenevad sellest õnnetusest. Küll aga tuletab see meelde, et liiklusõnnetuse jälg ei kao. Kaheksa hukkunud last ja üheksa vigastatut 1996. aastal ning Kuusalu õnnetuses hukkunud isa ja kaheksa-aastane laps 2023. aasta sügisel on ühes kogukonnas ja perekonnas mälestus, mis kestab aastakümneid. Poliitikas ja ametkondades on ohutuse ajahorisont aga sageli lühike: eelarveaasta, valitsusperiood, hanke tähtaeg.

Mis on lahtine

Kolm küsimust jäävad vastuseta ja neid tasub järgmistel nädalatel jälgida.

1. Ajakava. Haljala-Kukruse lõigu puhul on teada trassikoridor, kuid mitte ehituse algus ega valmimise aeg. Samuti pole selge, millised on need 20 ohtlikku lõiku ja millal igaühel neist remont tehakse. Just see määrab, kui kaua kestab ajutine järelevalve.
2. Seadusemuudatused. Konfiskeerimisõigus ja töömasinate karmim kontroll on praegu ettepanekud: ei PPA ega Velströmi nõudmine ole veel jõudnud seaduseelnõuni. Tuleb jälgida, kas ja millal selle järel ministeerium või Riigikogu tegutseb ning kuidas lahendatakse omandiõiguse küsimus.
3. Töömasinate kontrolli sisu. Velström kritiseerib puudujääke, kuid avalikkusele pole veel selge, millised konkreetsed nõuded tema hinnangul muutuma peaksid ja kas vastutav asutus on nõus.

Kokkuvõttes: Eesti liiklusohutuse probleem pole enamasti see, et ohtu ei tunta. Probleem on aeg, mis kulub tuvastamisest lahenduseni. Selle aja katavad praegu politseipatrullid, hoiatusmärgid ja üksikisikute otsused. Seni, kuni neljarealine tee ja uued reeglid pole valmis, on need kolm ka ainus kaitse.