Noorte kuriteod peaksid olema ühiskonnale õppetunnid

Marten Penu analüüsib, kuidas käsitleda noorte sooritatud vägivallajuhtumeid. Tema arvates tuleks kiiresti süüdlaste otsimise asemel keskenduda süvakavanale – miks noor üldse vägivallani jõudis.

Viimased nädalad on paistnud noortega seotud vägivallajuhtumised, mis on uuesti esile tõstnud kriitilise küsimuse: kuidas saaksime sellistele situatsioonidele ennetavalt vastu astuda? Traditsiooniliselt reageerime sellisele vägivallale otsimisel süüdlase kiiret karistust, aga palju sügavamale ulatub küsimus, mida peaksime ühiskonnas muutma.

Marten Penu juhib tähelepanu asjaolule, et igal kuriteol on pikk ajalugu ja kontekst. Noor inimene ei jõua vägivallani üleöö – teda on viinud sinna paljud tegurid, nagu heaolu puudumine, ebastabiilne perekonnakeskkond, sotsiaalse toetuse puudumine või piiratud võimalused. Kui me vaatame otsa vaid kuriteole endale, mitte selle eelnevatele asjaoludele, siis lahendame vaid sümptomit, mitte haigust.

Oleneb sellest, kuidas me noorte kuritegesid käsitleme. Kas soovime luua ühiskonda, kus karistus on kõik, või ühiskonda, kus me investeerime noorte tulevikku ja proovisime mõista, mis läks valesti? Marten Penuu sõnumiks on, et igal kuriteol peaks olema õppetundides ruumi – perekonnad, koolid ja teised institutsioonid peavad õppima, kuidas sel juhul paremini toimida.

Tulevik sõltub sellest, kas me oleme valmis vaatama vägivallajuhtumisi laiemas kontekstis. Kui me ei muuda süsteemi ja keskkonda, mis noorele antakse, siis teeme viga. Ühiskonna kohuseks on mitte ainult karistada, vaid ka ennustada, toetada ja palarandada.