„Nõiatütre legend" viib lugeja 17. sajandi Eestimaale

Ajaloolises romaanis „Nõiatütre legend" elab peategelane Krett 1625. aasta sõjasegadustes Eestimaal, kus rootslased ja poolakad võitlevad Liivimaa pärast. Raamat pakub usutava pildi 17. sajandi lihtrahva naise elust koos murrangulise armastuslooga.

Aasta on 1625 ja Eestimaa on sõjameeste tallermaa: rootslased ja poolakad nõuavad maad endale, küladelt jääb tuhk ja aher vaikus. Sellesse hämarusse astub „Nõiatütre legend", ajalooliselt tugev romaan, mille peategelane Krett elab sooservas, kaugel mõisa käsu ja meeste peksust.

Krett ei ole tavaliste talutüdrukute seast. Ta tunneb taimede väge, oskab loomi kuuletuma meelitada ja sõnadel lasta olla. Tema kodu on soo, tema unistus, pääsemine meheleminekust. See maailm läheb segi, kui ta kohtub võõra mehega, kes suudab rääkida nii maarahva kui härraste keelt. Mehe saladused, lähenevas sõjaretkes peituvad ohud ja külas segadust külvav pahatahtlikkus ei tee nende lugu kergemaks.

Keel ja ajastu vaim

Raamatu tugevaim külg on maarahva kõnepruuk, kentsakas, aja hõngu täis ja usutav. Kuna tegelased räägivad saksa, poola, rootsi ja kura keelt, kubisevad leheküljed joonealustest tõlgetest. Mõni lugeja kippus kohe sinna vaatama; teine proovis talupoja kingades sammuda ja tuli toime üksikute tuttavate sõnade tabamisega. Mõlemad lähenemised toimivad.

Eriliselt jääb silma kuralaste esinemine loos, rahvas, kellest mujal raamatutes harva juttu tehakse ja kelle kohta tärkav huvi ajendab kohe lisalugemist otsima.

Fakt ja väljamõeldis

Kirjanik selgitab suurepärases eessõnas, kus pärisajalugu lõpeb ja väljamõeldis algab, harukordne ausus, mida ajalooliste romaanide puhul ei kohta alati. Sõjad, mõis, talutöö ja naiste elu 17. sajandil ei tundu kulissidena, vaid elava keskkonnana.