Nobeli meditsiinipreemia läks optogeneetika rajajatele

Nobeli meditsiini- või füsioloogiapreemia pälvisid teadlased Karl Deisseroth, Peter Hegemann ja Georg Nagel. Auhind anti neile valgusega juhitavate ioonkanalite avastamise ja optogeneetika arendamise eest.

Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia kuulutas Stockholmis välja Nobeli meditsiini- või füsioloogiapreemia laureaadid. Sel aastal pälvisid tunnustuse kolm teadlast: Karl Deisseroth, Peter Hegemann ja Georg Nagel.

Revolutsioon neuroteaduses

Preemia anti töö eest, mis on võimaldanud teadlastel kontrollida närvirakkude aktiivsust valguse abil. See meetod, mida nimetatakse optogeneetikaks, on muutnud arusaama sellest, kuidas aju töötab. Teadlased suutsid näidata, et kui närvirakud varustada valgustundlike valkudega, saab nende elektrilist aktiivsust mõjutada täpsete valgusimpulssidega. See võimaldab uurijatel reaalajas lülitada konkreetseid ajupiirkondi «sisse» või «välja».

Saksa biofüüsikud Peter Hegemann ja Georg Nagel tegid 2000. aastate alguses läbimurdelised uuringud, analüüsides mikroorganismide, sealhulgas rohevetikate, reaktsioone valgusele. Nad tuvastasid nn kanalrodopsiinid, valgud, mis avanevad valguse toimel ja muudavad raku elektrilist laengut. See alusuuring andis vajaliku tööriista keerukamate närvisüsteemide mõjutamiseks.

Täpne kontroll ajutegevuse üle

USA neuroteadlane ja Stanfordi ülikooli professor Karl Deisseroth rakendas need teadmised edasi neuroteaduse praktilistesse uuringutesse. Tema töö on võimaldanud optogeneetikat kasutada kui meetodit närvirakkude funktsiooni kaardistamiseks. See tehnoloogia on muutnud teadlaste võimalusi uurida käitumist, olgu selleks siis mälu, hirmuprotsessid, sõltuvuskäitumine või motoorsed liigutused.

Erinevalt varasematest neuroloogilistest meetoditest, mis võimaldasid vaid jälgida aktiivsust aju skaneerimisel, annab optogeneetika võimaluse sekkuda ja jälgida põhjus-tagajärg seoseid. See on avanud uued uksed neuroloogiliste haiguste uurimisel ja ajufunktsioonide detailsemal mõistmisel. Nobelikomitee tunnustas kolmikut panuse eest, mis on muutnud optogeneetika tänapäeva ajuteaduse üheks kõige olulisemaks tööriistaks.