New Delhi tänavatel ja veebis: India võimud ja noorte protestiliikumine peavad karmi võitlust

India pealinnas New Delhis on võimud piiranud internetiühendust ja vahistanud aktiviste, et ohjeldada kasvavaid proteste. Pingete keskmes on esile kerkinud noorte liikumine „Prussakate partei“, mis esitab väljakutse peaminister Narendra Modi valitsuse poliitikale.

New Delhis on hiljuti suletud metroojaamu ja katkestatud mobiilne internetiühendus, kuna võimud üritavad ohjeldada laienevaid proteste. Meeleavalduste keskmes on nõudmine riikliku valimiskomisjoni juhi ametist vabastamiseks ning rahulolematus otsusega eemaldada valijate nimekirjadest 130 miljonit inimest. Opositsioon ja inimõiguslased väidavad, et see samm on suunatud peamiselt moslemitest elanikkonna poliitiliste õiguste piiramiseks.

Vastupanu läbi huumori

Noorteliikumine Prussakate partei (CJP) on muutunud ootamatuks väljakutseks peaminister Narendra Modi valitsusele. Liikumise asutaja, aktivist Abhijit Dipke, on kasutanud postiroonilist retoorikat, et naeruvääristada võimude ja riiklike institutsioonide autokraatlikke kalduvusi. Kui ülemkohtu kohtunik Surya Kant võrdles noori aktiviste prussakatega, võtsid protestijad selle sildi omaks, muutes selle oma liikumise sümboliks. Liikumise sotsiaalmeedia kontod on kogunud märkimisväärselt jälgijaid, ületades paljudes küsimustes valitsusmeelsete kanalite mõjuvõimu.

Liikumise edu on sundinud valitsust kaitsesse. Haridusminister Dharmendra Pradhan on olnud surve all, mis on üks väheseid juhtumeid, mil valitsus on pidanud oma positsioone selgitama. Siiski on võimud jätkanud repressiivsete meetmete rakendamist.

Demokraatiast autokraatia suunas

Rahvusvahelised institutsioonid on viimastel aastatel muutnud oma hinnanguid India poliitilise süsteemi kohta. Rootsi V-Dem instituut on klassifitseerinud India „elektoraalseks autokraatiaks“, paigutades riigi 179 riigi seas 106. kohale. Samuti on Freedom House langetanud India reitingu „osaliselt vabaks“. Kriitikute hinnangul on India valitsus asunud süstemaatiliselt õõnestama institutsionaalseid kontrollimehhanisme, allutades kohtuvõimu ja valimiskomisjoni täidesaatvale võimule.

Valitsuse strateegia toetub suuresti digitaalsele kontrollile ja n-ö „labharthi“ ehk riiklike toetuste saajate klassi loomisele. Biomeetriliste süsteemide ja otsemaksete abil on valitsus loonud tiheda sideme valijaskonnaga, pakkudes sotsiaalseid hüvesid vastutasuks poliitilise toetuse eest. Samas on selline süsteem ebastabiilne, kuna tehnilised tõrked Aadhaar-süsteemis on tekitanud muresid toiduabi kättesaadavuse üle.

Majanduslik lõhe ja töötus

Protestiliikumise üheks peamiseks mootoriks on noorte tööpuudus. Kuna traditsioonilised sotsiaalsed liftid on paljude jaoks seiskunud, on majanduslik frustratsioon muutunud ühiskondlikuks surveks, mida valitsuse rahvuslik-religioosne retoorika enam täielikult varjata ei suuda. Olukorda teravdab „buldooserite õigusemõistmine“, kus võimud lammutavad ilma kohtuotsuseta protestide ja erimeelsustega seotud isikute kodusid ja äripindu.