NATO liitumise järel kadus Eestist ambitsioon

Ajaloolane Ago Raudsepp analüüsib, kuidas NATO-sse astumise järel on Eesti kaotanud oma varasemat ambitsiooni ja pingutamise motivatsiooni. Tema arvates on riik langenud nn ressursilõksu, tuginedes odavale Ameerika julgeolekule asemel iseseisvale pingutamisele.

Ago Raudsepp, ajaloolane ja Postimehe arvamustoimetaja, tõstatab problemaatilist küsimust Eesti jõupingutuste kohta pärast NATO-sse astumist. Tema väitel olid meil kunagi ambitsioosemad eesmärgid, lennukid, allveelaevad ja teised kõrgtehnoloogilised püüdlused, mis nõudsid rahvalt pinglust ja iseseisvat arengut.

Raudsepp viitab nn ressursilõksu kontseptsioonile, mille ohtudest hoiatati juba NATO liitumisel. See nähtus, mida president Lennart Meri nimetas oblastikomitee sekretäri mõtteviisiks, kirjeldab olukorda, kus rahvale loksutab, et saada odavalt välisriigi kaitse, mis võimaldab siseriiklikust arendustööst loobuda. Eesti puhul väljendus see just tuginemises odavale Ameerika julgeolekule.

Arvamustekst uurib, kuidas strateegiliste partnerite, nagu Iisrael ja Soome, eeskujud oleksid võinud juhtida Eestit erinevale teele. Need riigid on säilitanud oma ambitsiooni ja pingutavad iseseisval arengul, samal ajal kui Eesti on näivalt langenud mugavusseisse, mis võib pikemas perspektiivis kahjustada riigi arengut ja vastupanuvõimet.

Raudsepp kutsub üles reflekteerima, kas Eesti valikud NATO liitumisel olid õiged ja kas praegune situatsioon, kus tegutsemise motivatsiooni on kadunud, võib ohustada riigi tuleviku arengut.