Narva 9. mai: põlvkondade vaheline lõhe ajaloomuistutuses

9. mai pühitsemise viisid Narvas ja Tallinnas näitavad sügavat lahkhelolu selles, kuidas erinevad kogukondade osad Teist maailmasõda ja Nõukogude okupatsiooni mälestavad. Narvas leiad palju ajaloomuistutamise kohti, kuigi mõned mälestusmärgid on juba kadunud.

Narva linnas avaldub eri inimeste vahel märkimisväärne erinevus selles, kuidas nad 9. mail, punase armeepaigautuja päeval, ajaloo sündmusi käsitavad ja mälestavad. Tallinna Pronkssõduriga võrreldes, kuhu tuuakse tuhandeid punaseid nelke ja küünlaid, on Narva situatsioon hoopis erinev.

Idast-Virumaa piirkonna suurim linn Narva on osa Eestist, kuid selles elab suur osa venekeelseid kodanikke, kelle ajaloomälu ja mälestamise tavad on teinekord teistsugused. 9. mai juures, mida nähakse Nõukogude võidupäevana, ilmneb inimeste vahel süvavale jäävad eriarvamused selle kohta, milline oli okupatsioon ja kuidas seda tõlgendada.

Narvas on mitmel pool paigad, kuhu inimesed jäävad lilli viimas ka siis, kui ametlikud mälestusmärgid on aja jooksul hävinud või eemaldatud. See näitab, kuidas mineviku mälestamine jätkub kogukonnas sõltumata ametlikest mälestuspaigadest. Erinevate nägemuste kooseksisteerimine Narva linnas iseloomustab laiemat probleemi Eestis, kuidas tuleks käsitleda nõukogude perioodi ja selle pärandi küsimusi.

Selle reportaaži keskmes on küsimus "Mis okupatsioon see oli?", mis kajastavab täpselt seda põhimõtteliselt erinevat lähenemist ajaloole, mis Eestis eri rahvusrühmade vahel leida on. Debatt toimub Eesti ühiskonnas endiselt jõudsalt ja käsitleb ajaloo tõlgendamise õigusi ning seda, kes saab defineerida, kuidas minevikku mäletatakse.