Naiste ropendamine häirib siiani rohkem, topeltstandardid ei kao

Naiste vandumine tekitab ühiskonnas endiselt rohkem pahameelt kui meeste oma. Lugejate kogemused ja psühholoogi selgitus näitavad, et keelekasutuse topeltstandardid juurduvad sügavalt ajaloolistes soorollides.

Põhikoolitüdrukuna palju poistega suhelnud Amanda sai klassikaaslaselt selge signaali: tüdrukud ei tohiks roppusi kasutada. «Mõtlesin, et no mida t*ra, poistele sa küll kunagi ei ütle, et see on kole!» meenutab ta.

See kogemus pole üksik. Naiste kõnepruugile kehtivad Eestis siiani teistsugused ootused kui meeste omale.

Märkus tüdrukule, vaikus poisi puhul

Amanda kirjeldab topeltstandardit, mis saatis teda juba algusest peale: sama sõna eest tegi õpetaja märkuse tüdrukule, poiste suust peeti seda normaalseks. Täiskasvanuna läks hullemaks, mehed laidavad ropendavaid naisi, kasutades ise täpselt sama keelt.

Laura näeb asja lihtsalt: kui naistelt nõutakse viisakamat suhtlust, peaks sama standard kehtima kõigile.

Psühholoogi selgitus

Atesteeritud kliiniline psühholoog Jelena Riis seob erinevad hoiakud ajalooliste soorollidega. Meestele on avalikus ruumis alati lubatud olnud karmim ja otsesem kõnepruuk, naistelt on oodatud vaoshoitust ja enesekontrolli.

Vandumine muutub häirivaks sõltumata soost ametlikus keskkonnas, laste juuresolekul või siis, kui sellest saab pidev kõnemuster. Ent osa vastajaid tunnistab ausalt, et naise suust kõlab ropus sõna «gramm hullemalt», lihtsalt seetõttu, et ühiskondlik ootus on teistsugune.