Naiskodukaitse liikmed kummutavad müüte: organisatsioon pole vaid relvad ja supikeetmine

Naiskodukaitsja ja bioloog Ulvi Karu hiljutine uuring näitab, et naised liituvad organisatsiooniga sageli soovist ärevust leevendada ja panustada riigikaitsesse, mitte vaid praktiliste oskuste pärast. Karu rõhutab, et kuigi baasõpe on kõigile kohustuslik, pakub Naiskodukaitse palju erinevaid eneseteostusvõimalusi.

Naiskodukaitsega liitunud naiste motiivid on ajas muutunud ning organisatsiooni ümber levivad stereotüübid ei vasta tihti tegelikkusele, selgus Ulvi Karu hiljutisest uurimistööst. Karu, kes on tegev kaitseliitlane ja Vikerraadio saate koostaja, kaitses hiljuti bakalaureusetööd teemal "Kui me ise ei kaitse oma kodumaad, siis ei tee seda ka keegi teine. Kodanikuvastutus ja kriisivalmidus Naiskodukaitse näitel".

Uuringu fookus ja tulemused

Karu analüüsis viimase viie aasta jooksul Naiskodukaitsega liitunud naiste tegutsemisajendeid ja nende tänast valmisolekut. Tema uuringu valimisse kuulusid naised vanuses 38-60 aastat, mis aitas täita lünka seni peamiselt noortele suunatud uuringutes. Tulemused näitasid, et paljude jaoks oli liitumise ajendiks soov vähendada Venemaa Ukraina-vastase agressiooni tõttu tekkinud ärevust ning võtta suurem vastutus oma riigi turvalisuse eest.

Paljud vastajad olid enne liitumist militaarvaldkonnast väga kaugel ja tundsid alguses hirmu, et organisatsioon tähendab vaid pidevat sõdurioskuste lihvimist või füüsilist tööd, näiteks supikeetmist. Karu toonitas, et kuigi sõdurioskuste baaskoolitus ja relvaõpe on iga liikme jaoks kohustuslikud, on tegemist vaid vundamendiga. Pärast baasõppe läbimist saavad liikmed valida endale sobiva suuna ja spetsialiseeruda.

Müüdid ja ühiskondlik suhtumine

Karu lükkas ümber arvamuse, nagu oleks supikeetmine Naiskodukaitse peamine sisu või et see oleks lihtne tegevus. Ta rõhutas, et toitlustamine on füüsiliselt nõudlik töö ja vaid üks osa laiemast spektrist, mida organisatsioon pakub. Uuring tõi välja ka huvitava suundumuse üle 50-aastaste naiste seas, kellel on rohkem vaba aega ja tegutsemistahet, kuid kes vajavad vahel selgemat suunamist, et organisatsioonini jõuda.

Karu märkis, et ühiskonnas levib kohati õpitud abitus, kus loodetakse riigi sekkumisele, kuid vabatahtlik liikumine annab võimaluse ise kriisivalmidust parandada. Ta leidis uuringu põhjal, et ideaaliks võiks olla olukord, kus igal naisel on tutvusringkonnas vähemalt üks naiskodukaitsja, mis aitaks organisatsiooni tegevust paremini mõista ja hirmu ebakindluse ees vähendada.