Naftatehaste haavatavus seab Eesti kütusejulgeoleku riski alla

Sisekaitseakadeemia teadlaste analüüs näitab, et naftatöötlemisvõimsuse koondumine suurtesse sõlmedesse on muutnud energiataristu droonirünnakutele kergeks saagiks. See globaalne trend tekitab otsese julgeolekuriski ka Eestile, mis sõltub peamiselt kahest välisriigis asuvast tehasest.

Sisekaitseakadeemia teadlaste värske uuring osutab, et ülemaailmne naftatöötlemisvõimsuse koondumine suurtesse sõlmedesse, mis tuleneb ajaloolistest ja poliitilistest valikutest, mitte geograafilisest vajadusest, on muutnud energiataristu äärmiselt haavatavaks. See arengumuster on loonud olukorra, kus drooni- ja raketirünnakud suudavad kütusetootmist kiiresti ja ulatuslikult halvata.

Konfliktid paljastavad süsteemse nõrkuse

2024. aasta esimesel poolel tabasid Ukraina droonirünnakud Venemaa naftatöötlemistehaseid 194 korral. Selle tulemusena langes Venemaa nafta rafineerimise maht juulis keskmiselt 3,91 miljoni barrelini päevas, mis on ligi 1,4 miljonit barrelit vähem kui aasta varem. Nii madalat tootmistaset pole Venemaal registreeritud alates 2005. aasta märtsist. Vene võimud kehtestasid juulis bensiini ja diislikütuse ekspordikeelu ning pidid hakkama kütust importima Indiast ja Valgevenest, kuna kodumaine tootmine suutis katta vaid 65 protsenti nõudlusest.

Sarnane haavatavus ilmneb ka Lähis-Ida konfliktides. Iraan on Pärsia lahe regioonis rünnanud strateegilisi rafineerimiskomplekse Saudi Araabias, sealhulgas Ras Tanurat, ning objekte AÜE-s, Bahreinis ja Kuveidis. Jeemeni hussiitide rünnakud Saudi Araabia Punase mere ranniku taristule kinnitavad, et tegemist on süsteemse probleemiga.

Ajalugu kui strateegiline lõks

Teadlased nimetavad seda fenomeni "globaalseks rafineerimiskaoseks". Uuringu kohaselt on naftatehaste asukohti kujundanud peamiselt poliitilised otsused, mitte turumajanduslik loogika. Eristatakse kaht mudelit: "merkantiilset pumpa", mis koondab tootmist võimukeskuste lähedale, ja "arengusüstalt", mis paigutab tehased puurkaevude vahetusse lähedusse.

Nõukogude Liit eelistas esimest mudelit, rajades enamiku rafineerimistehastest oma Euroopa-ossa, ehkki toornafta tuli valdavalt Aasiast. See pärand on säilinud tänapäevani ja muutnud Venemaa taristu geopoliitiliselt haavatavaks. Vastukaaluks on USA lõunaosariigid, nagu Texas ja Louisiana, ajalooliselt eelistanud tehaste rajamist maardlate vahetusse lähedusse, mis on vähendanud sõltuvust pikast ja haavatavast tarneahelast.

Eesti sõltuvus välisest taristust

Eestile tähendab see analüüs, et kütusevarustuskindlus ei ole pelgalt logistiline küsimus, vaid eksistentsiaalne julgeolekuteema. Balti riikides on vaid üks rafineerimistehas, Mažeikiais asuv Orlen Lietuva Leedus. See tehas katab umbes kolmveerand Eesti tanklates müüdavast kütusest, ülejäänu pärineb Soomest Porvoo tehasest.

Praegune mudel, kus Eesti kütuseturg toetub vaid kahele välisriigi rafineerimistehasele, on identne sellega, mida mujal maailmas tabanud konfliktid on proovile pannud. Kuna poliitilised valikud on rafineerimisvõimsuse koondamise tekitanud, on võimalik seda ka ümber kujundada, liikudes tulevikus tõenäoliselt detsentraliseerituma tootmise suunas.