Muusikatööstuse hititehaste varjukülg Muhumaa vaatevinklist

Villu Kangur arutleb tänapäevaste muusikaliste loomelaagrite ja kollektiivse hitikirjutamise üle, seades kahtluse alla, kas säärane konveiermeetod suudab luua hingestatud ja kestvat muusikat.

Tänapäevases muusikamaailmas on tavapäraseks muutunud nn loomelaagrite korraldamine, kus suured tiimid üritavad kollektiivse töö tulemusena treida järgmist edetabelihitti. See suundumus, mis on jõudnud ka Eestisse ja siinsete autorite huviorbiiti, on muutnud loomingulist protsessi põhjalikult. Samas Muhumaa vaatevinklist vaadates tõstatab see küsimuse, mida me tegelikult saame, kui loomeprotsessist kaob autori isiklik puudutus.

Villu Kangur tõdeb, et seesugune kollektiivne lähenemine viib sageli tulemuseni, mis ei kõneta kuulajat. Muusika muutub toodanguks, millel puudub selge omanik või see isikupära, mis varem oli loomeprotsessi lahutamatu osa. See on oluline nihe võrreldes varasemate aegadega, mil hitid sündisid intiimsemas ja personaalsemas keskkonnas.

Autor nendib, et võib-olla on see lihtsalt aja märk või tema enda vananemine, kuid tänapäevane trend toota muusikat kui liinitööd tundub talle järjest võõram. Kui loomeprotsessis pole enam kohta üksindusele või väikesele grupile, kaob tihti ka see miski, mis teeb laulust tõelise elamuse. Tulemuseks on sageli heliteos, mis kõlab küll tehniliselt korrektselt, ent jätab hinge tühjaks.