Musta surma geneetiline ajalugu: Tartu Ülikooli uuring paljastab katku püsimise Euroopas

Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadlased on selgitanud, et ajaloo suurim katkuepideemia Must surm ei kadunud pärast esimest lainet, vaid naasis järgneva viiesaja aasta jooksul korduvalt. Uuring heidab valgust sellele, kuidas katkubakter 15. sajandi teisel poolel muteerus ja levis uutesse kolletesse.

Tartu Ülikooli genoomika instituudi juhtimisel valminud teadustöö lükkab ümber levinud eksiarvamuse, justkui oleks 14. sajandi keskpaigas Euroopat rüüstanud Must surm olnud ühekordne ajalooline sündmus. Uuringu tulemused kinnitavad, et haigus ei kadunud pärast aastatel 1347-1353 toimunud laastavat puhangut kuhugi, vaid jäi Euroopa linnade ja kaubateede lähedusse püsima veel viieks sajandiks.

Bakteri arengu võtmeperiood

Genoomiandmeid analüüsides tuvastasid teadlased olulise pöördepunkti ajavahemikus 1450-1500. Sel perioodil jagunes katkubakter geneetiliselt kolmeks ulatuslikuks haruks. See evolutsiooniline muutus võimaldas haigustekitajal kohaneda ja luua pikaajalisi nakkuskoldeid metsikute näriliste populatsioonides.

Uuringu andmed näitavad, et katk ei tabanud Eestit vaid ühel korral, vaid naasis piirkonda korduvalt. Teadlaste sõnul aitab see kaardistus paremini mõista patogeenide kohanemisvõimet ja nende levikuteid ajaloolises perspektiivis.