Munarakudoonorlus Eestis: naiste kogemused ja hormoonravi varjupooled

Munarakudoonorlus nõuab naistelt põhjalikku tervisekontrolli ning võib kaasa tuua ettearvamatuid füüsilisi reaktsioone. Eestis oodatakse 2027. aastaks riiklikku registrit, mis hakkab doonorluskordi ühtselt jälgima.

Eestis on munarakudoonorlus vabatahtlik protsess, mille füüsilised ja emotsionaalsed mõjud doonoritele varieeruvad märgatavalt. Mõni doonor läbib hormoonravi ilma suuremate vaevusteta, kuid teised on kokku puutunud terviseprobleemidega, sealhulgas harvaesineva, kuid valuliku hüperstimulatsiooniga.

Üks doonor meenutab, kuidas hormoonravikuuri lõppfaasis oli kõhus ebamugav tunne, mida ta kirjeldab kui "viinamarjakobaraid". Seejärel järgnesid mitmepäevased tugevad valud. Teised doonorid on kogenud teisel loovutuskorral aga tõsisemat hüperstimulatsiooni. See on tähendanud nende jaoks märgatavaid liikumispiiranguid ja tavapärasest pikemat taastumist.

Enne munarakkude loovutamist ootab doonoreid ees range sõel. Next Fertility Nordicu tegevjuht Karin Rosenstein märgib, et 2025. aastal osutus sobivaks vaid seitse protsenti kõigist huvilistest, kuna tervise- ja geeniuuringud on põhjalikud. Protsessi ajakulu varieerub kliinikuti, osal juhtudel võtab see aega alla kuu, teisal mitu kuud.

Eestis kehtib praegu soovitus, et üks naine võib loovutada munarakke kuni kuus korda, kuid seaduslikku piirangut sellele hetkel ei ole. Olukord muutub 2027. aastal, mil peaks valmima riiklik viljatusravi register. See süsteem võimaldab kliinikutel ühtselt jälgida doonorluskordade arvu.